Keskkonnaõigusena mõistetakse üldjuhul normide kogumit, mille eesmärgiks on kaitsta meid ümbritsevat keskkonda. Vaidlusküsimuseks on, kas regulatsiooni eesmärgiks on ainult inimese tervise, vara, heaolu ja muude hüvede kaitse või on loodusel ka kaitsmist vääriv iseväärtus.
Õigusvaldkonnana on keskkonnaõigus suhteliselt noor, tänapäevase keskkonnaõiguse sündi seostatakse 1960ndate aastatega. Kuigi ka sellele eelneval ajal eksisteerisid teatud keskkonnaõiguse valdkonda kuuluvad normid (näiteks looduskaitsealased), muutus valdkonna laiaulatuslikum reguleerimine 20. sajandi teisel poolel üha ilmsemaks saavate keskkonnaprobleemide taustal hädavajalikuks.
Keskkonnaõigusele on omased järgmised eripärad:
- Kuna looduskeskkond ning selle probleemid ei tunnusta riigipiire, on valdkonnas suur roll rahvusvahelisel õigusel. Riikidel on kohati raske saavutada üksmeelt konkreetsete meetmete osas, seetõttu on oluline tähendus printsiipidel ehk ühistel tegevuspõhimõttel.
- Viimaste kümnendite jooksul on keskkonnaõiguse meetmed muutunud varasemast ennetavamaks. 1980ndatest aastatest on üheks tunnustatud keskkonnaõiguse printsiibiks ettevaatusprintsiip, mille kohaselt tuleks võtta meetmeid võimalike, ent lõplikult tõestamata kahjulike tagajärgede vältimiseks.
- Teiseks üha olulisemaks trendiks on avalikkuse kaasamine ja keskkonnamõjude hindamine, mis aitavad kaasa tasakaalukamate ning läbimõeldumate otsuste tegemisele.
Eestis peetakse keskkonnaõiguse valdkonda kuuluvateks kõiki n-ö klassikalisi teemasid: keskkonnajärelevalvet, keskkonnaseiret ja keskkonnavastutust, looduskaitset ja veekaitset, ohtlike ainete regulatsiooni jmt. Eestis kuulub suurel määral keskkonnaõiguse valdkonda ka ressursside (maapõue ja taastuvenergiaallikate) kasutus. Planeerimisõigus ei ole kuulu täielikult keskkonnaõiguse valdkonda, ent on sellega tugevalt seotud. Kogu Eesti keskkonnaõigus on väga tugevalt mõjutatud Euroopa Liidu õigusest, mille regulatsioon on mõnedes valdkondades ülimalt põhjalik.
Keskkonnaõiguse norme võib tinglikult liigitada kaheks: valdkonnaülesteks ning üksikute teemavaldkondade alla kuuluvateks. Valdkonnaülesed on sellised normid, millel on oluline tähendus kõigile üksikutele valdkondadele, tegemist on n-ö keskkonnaõiguse üldosaga. Nii on näiteks keskkonnajärelevalve normid või keskkonnaalased õigused aktuaalseks pea kõigis üksikutes teemavaldkondades. Viimased kujutavad endast mingi konkreetse keskkonnaelemendi mõjutamise või mõjutuse liigi kohta käivat regulatsiooni.
Materjalid
Põhitekstid
-
Martin Hedemann-Robinson. Enforcement of European Union Environmental Law. Legal Issues and Challenges. London (2007)
-
Jan H. Jans, Hans H. B. Vedder. European Environmental Law. Gronigen (2008)
-
Ludwig Krämer. EC Environmental Law. London (2007)
-
Hannes Veinla. Keskkonnaõigus. Tallinn (2005)
-
Ludwig Krämer. EU Casebook on Environmental Law. Oxford (2002)
-
Hannes Veinla. Loengud Euroopa Ühenduse keskkonnaõigusest. Tartu (2001)
Artiklid ja teadustööd
-
Maarja Oras. Euroopa Ühenduse keskkonnadirektiivide vahetu kohaldatavus // Juridica (2009) nr 6
-
Hannes Veinla; Elina Saunanen. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse eelnõu põhialused // Juridica (2008) nr 9
-
Hannes Veinla. Keskkonnaõiguse kodifitseerimisest Eestis: põhjused, eesmärgid ja valikud // Juridica (2007) nr 7
-
Hannes Veinla. Kuidas mõjutas Euroopa Liitu astumine Eesti keskkonnaõiguse kujundamist ja ellurakendamist? // Juridica (2007) nr 4
Uudised
Lingid
(uuendatud: 13.09.2011)
