Keskkonnaõiguse uudiskirja panid Sinu jaoks kokku Merlyn, Pille ja Siim.

Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus September 2019
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Telliskivi 60a/3, III k, 10412, Tallinn | k6k@k6k.ee   

Peateemad:

Riigikogu jätkab sügisel kolme keskkonnaalase seaduseelnõu menetlust

9. septembril alustas Riigikogu koosseis oma sügist tööperioodi. Rahvasaadikute suvepuhkuselt naasmise puhul anname ka meie lühikese ülevaate sellest, millised keskkonna valdkonna eelnõud arutlusele tulevad. Täpsemalt on diskussioonide objektiks kolm seadusemuudatust – atmosfääriõhu kaitse seaduse, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja keskkonnatasude seaduse muudatused.

Loe lähemalt


ENERGEETIKA

Euroopa Komisjon plaanib muudatusi energiatoodete maksustamises

Soome kui praeguse EL Nõukogu eesistujariigi eestvedamisel alustati septembri keskpaigas diskussiooni energia maksustamise reformi üle. Energiatoodete ja elektrienergia maksustamist reguleerib direktiiv 2003/96/EÜ, mis on nüüdseks Euroopa Komisjoni analüüsi kohaselt ajale jalgu jäänud.

Komisjoni analüüsi kohaselt on direktiivis ettenähtud minimaalsed maksumäärad liiga madalad.

Komisjoni 11. septembril avaldatud analüüsist selgus, et direktiivis erinevatele energiatoodetele seatud miinimum maksumäärade ning nende energiasisalduse ja CO2 heite vahel puudub seos. Direktiivis ei arvestada heidete erinevustega erinevate energialiikide vahel ega eristata taastuvaid ja taastumatuid energiaallikaid. See aga pole kooskõlas ELi energiapoliitikaga, mis soovib tagant tõugata üleminekut taastuvatele ja teistele puhastele energiaallikatele. Ühtlasi ei aita see kaasa ELi 2030 kliimaeesmärgi – vähendada kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 40% võrreldes 1990. a tasemega – saavutamisele. Ka ei käsitle direktiiv uusi kütuseid ega energia salvestamist. Direktiivis seatud minimaalsed maksutasemed erinevatele energiatoodetele on ka liiga madalad, mistõttu need ei aita kaasa energiatõhusale tehnoloogiale ja saastevabadele tegevustele. Probleemiks on ka suured erinevused liikmesriikide maksumäärade vahel, mis võib moonutada konkurentsi ja kahjustada kõrgemate maksumääradega riikide maksubaasi. Seetõttu on vajalik energia maksustamise regulatsioon üle vaadata.

Arutelu direktiivi muutmise üle algas 14. septembril ELi rahandusministrite mitteametlikul kohtumisel Soome rahandusministri eestvedamisel. Kohtumisel kerkisid üles teemad nagu konkurentsivõime, kliimamuutuste leevendamine ja küsimus sellest, millise määrani on energia maksustamine üldiselt sotsiaalselt aktsepteeritav. Ühisel meelel oldi selles, et energia maksustamist saab kasutada kliima- ja energiaeesmärkide saavutamise edendamiseks. Energia maksustamise reformi diskussiooni jätkatakse.

Soome rahandusministri pressiteade (inglise keeles)

Energia maksustamise regulatsiooni ülevaatamise taust (inglise keeles)

Euroopa Komisjoni energiatoodete ja elektrienergia maksustamise hindamise aruanne (inglise keeles)


Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 11. detsembri 2018. a määruse nr 63 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded” ja majandus- ja taristuministri 8. aprilli 2015. a määruse nr 28 „Elamu energiaauditile esitatavad nõuded”, 5. juuni 2015. a määruse nr 58 „Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika” ning 30. aprilli 2015. a määruse nr 36 „Nõuded energiamärgise andmisele ja energiamärgisele” muutmine

Riigi Teatajas avaldatud hoonete energiatõhususe miinimumnõudeid käsitlev ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri (EIM) määrus on koostatud, et teha parandusi ja ühtlustada nelja määruse sõnastusi. Muu hulgas sätestab määrus, et kuni 220 m² köetava pinnaga väikeelamud ei pea vastama liginullenergiahoone nõuetele.




LOODUSKAITSE

Euroopa Komisjon avaldas uued juhised ökosüsteemiteenustega arvestamise ning rohelise infrastruktuuri planeerimise kohta

Euroopa Komisjon avaldas kaks uut juhist, mis aitavad ellu viia EL loodust, inimesi ja majandust käsitlevat tegevuskava. Juhised on mõeldud hõlbustamaks planeerijate, poliitikakujundajate ja ettevõtete tööd sotsiaal-majanduslike väljakutsete lahendamisel, kaitstes ja taastades samal ajal Euroopa loodust.

Esimene juhend selgitab, kuidas lõimida ökosüsteemid ja nende teenused otsusetegemisse (juhendi osa 1, osa 2, osa 3). Ökosüsteemi teenused ehk keskkonnateenused ehk loodushüved on inimese jaoks vajalikud ökosüsteemide omadused. Ökosüsteemi teenused võimaldavad hinnata majanduslikes mõõtmetes seda, mida looduslikud süsteemid muidu inimkonna heaks teevad. Uus juhis toob välja suure hulga hüvesid, mis tulenevad loodusest, ning võimalusi, kuidas neid hüvesid poliitikakujundamisel, planeerimisel ja investeeringute tegemisel paremini arvesse võtta.

Komisjoni uued juhised selgitavad otsusetegijale, kuidas loodusest tulenevaid hüvesid poliitikakujundamisel ja strateegilisel planeerimisel arvestada. 

Teine juhend käsitleb EL tasandil rohelise ja sinise infrastruktuuri ellurakendamist toetavat strateegilist raamistikku. Roheline infrastruktuur kätkeb rohelisi (maismaaökosüsteemid) ja siniseid (veeökosüsteemid) alasid ning teisi objekte nii maal kui ka ranniku- ja merealadel. Sellised alad on terviklikud ökosüsteemid, kus on rikkalikult liike ning mis pakuvad ökosüsteemide teenuseid ja hüvesid, nt kaitsealad, suured järved, väärtuslikud metsad, ulatuslikud karjamaad, vesikonnad, mäestikud jne. Samuti peaksid need sisaldama maastikuelemente, mis on olulised bioloogilise mitmekesisuse kaitseks, nt pargid, tiigid, metsad, heinamaad, liivaluited jm.  

Roheliste ja siniste alade võrgustikku nähakse olulise vahendina, millega peatada ja ümber pöörata bioloogilise mitmekesisuse kadu, pakkudes samal ajal kulutõhusalt arvukaid hüvesid. Neid hüvesid on samas võimalik maksimaalselt realiseerida siis, kui seda planeeritakse strateegilisel tasandil. Juhis selgitabki otsusetegijatele, kuidas seda teha, samuti kust leida nende projektide jaoks rahastust.

Euroopa Komisjoni uudis





VESI

Põllumajandusloomade välitingimustes pidamisest lähtuva keskkonnariski vähendamise ja keskkonnaohu vältimise nõuded

Septembri keskel läbis kooskõlastusringi keskkonnaministri määrus, millega kehtestatakse põllumajandusloomade välitingimustes pidamisest lähtuva keskkonnariski vähendamise ja keskkonnaohu vältimise nõuded. Määrus kehtestatakse 1. oktoobril jõustuva uue veeseaduse alusel. Veeseaduse üldnõude kohaselt tuleb põllumajandusloomade pidamisel välitingimustes vältida pinna- ja põhjavee saastumist, konkreetsed nõuded sisalduvad kõnealuses määruses.

Eelnõukohase määrusega sätestatakse nõuded loomade välitingimustes pidamisele vegetatsiooniperioodil ja väljaspool seda. Samuti kehtestab määrus nõuded väljaspool vegetatsiooniperioodi (talvel) välipidamisalal olevale ajutisele ja alalisele söötmis- ja jootmiskohale. Määrus kohaldub, kui pidamisala kohta peetakse vähemalt viit loomaühikut. Selles on defineeritud loomade välitingimustes pidamine, milleks on nii karjatamine vegetatsiooniperioodil kui ka loomade pidamine välipidamisalal, mille eesmärk ei ole loomade karjatamine. Välipidamisalal toimub tavaliselt loomade ajutine või alaline söötmine ja jootmine ning loomad kogunevad tihedalt selle koha ümber, kuid ei toitu seal kasvavast rohumassist.

Määruse eesmärk on ennetada põllumajandusloomade pidamisel pinna- ja põhjavee saastumist.

Loomade välitingimustes pidamisel peab loomapidaja võtma kasutusele meetmed, mis väldivad loomade välipidamisest tekkivat ebasoodsat mõju pinna- ja põhjaveele. Karjatamisel peab söötmis- ja jootmiskoht asuma vähemalt 20 meetri kaugusel karstilehtrist, väljaspool veekogu veekaitsevööndit ja kaevu sanitaarkaitse- või hooldusala.

Lisaks defineeritakse eelnõukohases määruses nii loomade alaline kui ajutine söötmis- ja jootmiskoht ja sätestatakse neile esitatavad nõuded, vältimaks võimalikku saastatust tundlikel aladel (kaldega alad, veekaitsevöönd, maaparandussüsteemi drenaažitoru, kaitsmata põhjaveega, liigniiske ja üleujutatav ala). Ajutine söötmis- ja jootmiskoht on igal aastal erinevas kohas välipidamisalal paiknevat söötmis- ja jootmisala, kuhu loomad kogunevad söömiseks ja joomiseks ning kus seetõttu võib tekkida pinnase kahjustamine loomade poolt ja saastamine söödajäätmete ja loomade väljaheidetega. Alaline söötmis- ja jootmiskoht on ala, kus loomade söötmine ja jootmine paikneb välipidamisalal samas kohas vähemalt kahel järjestikusel aastal. Selleks et vältida toitainete leostumist põhjavette ja pinnaveega ärakannet, peab loomapidaja nii alalisel kui ajutisel söötmis- ja jootmiskohal lisama piisavalt allapanu, mis seoks tekkiva sõnniku, uriini ja sademed. Seejuures peab söötmis- ja jootmiskoht paiknema 50 meetri kaugusel pinnaveekogust, kaevust ja karstilehtrist. Sõnniku eemaldamine välipidamisalalt peab toimuma piisava tihedusega, vähemalt korra aastas pärast pidamisperioodi lõppu.

Määrus jõustub 1. oktoobril koos uue veeseadusega.

Eelnõu materjalid


Uue veeseaduse jõustumisega muudetakse ka põllumajandusega seotud määruseid

Seoses uue veeseaduse jõustumisega 1. oktoobril kehtestatakse neli uut määrust, mis osaliselt kordavad hetkel kehtivat regulatsiooni, kuid sisaldavad ka mõningaid täpsustusi ja uusi sätteid. Määruste laiem eesmärk on piirata põllumajandustegevuse mõju veele. 

Esimene neist on „Sõnnikuauna rajamise teatise ja veekaitsevööndis karjatamise teatise andmekoosseis ja esitamise kord“. Eelnõukohane määrus kattub osaliselt hetkel kehtiva keskkonnaministri määrusega „Veekaitsevööndis karjatamise teatise andmekoosseis ja teatise esitamise kord“. Uude määrusesse on aga lisatud ka sügavallapanusõnniku auna rajamise teatise andmekoosseis ja esitamise kord, mille kohta seni eraldi regulatsiooni ei olnud. 

Määrustega sätestatakse mh nõudeid väetiste ja sõnniku kasutamisele ja hoidmisele, et vältida mõju veele.

Teine kehtestatav määrus on „Väetise kasutamise ja hoidmise nõuded põhja- ja pinnavee kaitseks ning põllumajandustootmisest pärineva saastatuse vältimiseks ja piiramiseks“. Eelnõukohane määrus kordab hetkel kehtiva Vabariigi Valitsuse määruse „Veekaitsenõuded väetise- ja sõnnikuhoidlatele ning siloladustamiskohtadele ja sõnniku, silomahla ja muude väetiste kasutamise ja hoidmise nõuded1“ (määrus nr 288) teksti, kuid selles on tehtud mõningad muudatused väetise hoiustamise osas. Näiteks lisati üha enam kasutatavate vedelväetiste hoiustamisele nõue, mille kohaselt võib vedelat mineraalväetist hoida väljaspool vedela mineraalväetise hoidlat ja veekaitsevööndit mahus, mis ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust. See on kooskõlas põllumajanduse tavapärase praktikaga, mille kohaselt ei hoiustata mineraalväetisi (nii tahkeid kui ka vedelaid) koguses, mis ületaks ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust. Samuti on lisatud uusi nõudeid siloladustamiskohtade ja rullsilo põllul hoidmise kohta. Uuendusena on lubatud silo ladustamine ka maa peal silopätsidena, samas on keelatud rullsilo ladustamise veekaitsevööndis. Ühtlasi täpsustatakse, millal loetakse vedelsõnniku- ja virtsahoidla kaetuks – selleks peab hoidalt katma kõva, painduv või ujuvkate, sh loomulik koorik. Lisaks asendatakse senine vedelsõnnikuhoidla aiaga ümbritsemise nõue kõrvaliste isikute ning loomade hoidlasse pääsemise vältimise nõudega. 

Kolmandaks kehtestatakse „Vedelsõnniku laotamise plaanis esitatavate andmete loetelu ning laotamisplaani esitamise ja menetlemise kord ning väetamisplaanis esitatavate andmete loetelu ja väetamisplaani pidamise kord“. Eelnõu tekst kordab kehtiva veeseaduse ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 288 teksti, kuid tehtud on üks muudatus vedelsõnniku laotusplaani andmete loetelus. Nimelt, kui laotamisplaani esitaja kasutab ettevõtte sõnnikuanalüüsi andmeid laotamisplaani koostamisel, tuleb Keskkonnaametile esitatavale taotlusele lisada analüüsiakt. Uus on ka see, et laotamisplaane saab edaspidi esitada ainult Keskkonnaameti infosüsteemi kaudu, mistõttu pole vaja enam esitada infosüsteemis automaatselt kajastuvaid andmeid nagu laotusala pindala, laotusala põhjavee kaitstus ja laotusalal asuvad pinnaveekogud ja veehaarded. 

Neljas uus määrus on „Põlluraamatusse kantavate andmete loetelu ja põlluraamatu pidamise kord“, mis kordab osaliselt kehtiva veeseaduse teksti, samas näeb uus määrus ette varasemast täpsemat aruandlust. Näiteks tuleb edaspidi kaardimaterjal esitada iga põllu ja rohumaa kohta eraldi, mitte enam põllumassiivi kaupa. Enam ei piisa ka ainult taimekultuuri, taimeliigi või muu põllumajandusmaa kasutamise viisi põlluraamatusse kandmisest, vaid lisaks tuleb esitada põllul kasvatatav taimesort. Samuti sätestatakse põlluraamatusse kandmiseks kohustuslik minimaalne loetelu tegevustest, mida üldjuhul põllutöödel tehakse. Põlluraamatus peab edaspidi säilitama andmeid külvamise, istutamise, väetamise (sh sõnnikulaotamise ja lupjamise), taimekaitsetööde ja koristamise kohta koos tehtud tööde algus- ja lõpukuupäevadega. Loomade karjatamise korral tuleb märkida andmed karjatamisperioodi, karjatatud loomade liigi ja arvu, rohumaa asukoha ning karjatatava ala pindala kohta ning lisada pärast loomade karjatamist maale jäävas sõnnikus sisalduva lämmastiku kogus. Lisaks tuleb põllumajandusraamatusse märkida maaparandushoiutööd. 

Määrused jõustuvad 1. oktoobril koos uue veeseadusega

 

Määruse „Sõnnikuauna rajamise teatise ja veekaitsevööndis karjatamise teatise andmekoosseis ja esitamise kord“ eelnõu materjalid 

Määruse „Väetise kasutamise ja hoidmise nõuded põhja- ja pinnavee kaitseks ning põllumajandustootmisest pärineva saastatuse vältimiseks ja piiramiseks“ eelnõu materjalid 

Määruse „Vedelsõnniku laotamise plaanis esitatavate andmete loetelu ning laotamisplaani esitamise ja menetlemise kord ning väetamisplaanis esitatavate andmete loetelu ja väetamisplaani pidamise kord“ eelnõu materjalid 

Määruse „Põlluraamatusse kantavate andmete loetelu ja põlluraamatu pidamise kord“ eelnõu materjalid


Uue veeseaduse rakendusaktid avaldati Riigi Teatajas

Riigiteatajas avaldati uuendatud veeseadust täpsustavad keskkonnaministri määrused. Määruse Vesikonna veeseireprogrammi sisu, veeseireprogrammi koostamise põhimõtted, meetodid ja metoodika ning rakendamise nõuded olulisim sisuline muudatus on see, et vesikondades seiratavate näitajate hulka on lisatud kloriidid ja sulfaadid. Need vee kvaliteedinäitajad annavad teavet inimmõju kohta veekogumis. Näiteks sulfaatioonid võivad teatud tingimustel põhjustada seisuveekogudes ja meres hapnikupuudust ja elustikule toksilist keskkonda, samuti piirata vee kasutamise võimalusi.

Veel on määrusesse lisatud bentiliste ränivetikate, mis on järvede ökoloogilise seisundi indikaatoriteks, seireaeg. Ülejäänud muudatused on tehnilist laadi.

Määruse nr 39 Ohtlike ainete põhjavee kvaliteedi piirväärtused teksti ei ole võrreldes seni kehtinud määrusega sisuliselt muudetud, muudatused on tehnilist ja keelelist laadi. Näiteks on sõna „reostus“ asendatud sõnaga „saastatus“.

Määruse nr 35 tekst

Määruse nr 39 tekst




KESKKONNAÕIGUSE KESKUS

KUTSE veebiseminarile “Keskkonnainfo avalikustamisest keeldumise vaidlustamine”

Euroopa keskkonnajuristide võrgustik Justice & Environment ja Client Earth kutsuvad 26. septembril veebiseminarile “Keskkonnainfo avalikustamisest keeldumise vaidlustamine”(“Challenging non-disclosure of environmental information in Europe”). Veebiseminaril räägivad Client Earth’i keskkonnajuristid juurdepääsust keskkonnainfole ning sellest, kuidas vaidlustada avaliku võimu keeldumist keskkonnainfole juurdepääsemiseks.

Loe edasi »

Üle 2500 toetusallkirja kogunud kliimaneutraalsuse rahvaalgatust saab toetada kuni 29.09

Kutsume toetama rahvaalgatust “Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035”. Algatusega soovitakse riigilt kiiret tegutsemist kliimamuutuse pidurdamiseks teaduspõhiste ja kogu ühiskonda kaasavate õiglaste lahenduste kaudu. Augusti alguses toimunud Arvamusfestivalist alguse saanud algatus on kogunud juba üle 2500 toetusallkirja.

Loe edasi »


Kaarel Relve ja Siim Vahtrus: keskkonnamõjude hindamine on omadega metsas

Viimasel ajal on metsaraie küsimused ühiskonnas palju tähelepanu pälvinud. Metsas toimuv näib korda minevat ka neile, kes ise metsaomanikud pole. Muu hulgas valutatakse südant raie käigus tehtava keskkonnakahju pärast, nagu lindude pesitsemise häirimine. Käesoleva aasta juunis asus õiguskantsler seisukohale, et vastutust lindude pesitsusrahu tagamise eest ei saa panna vaid raietööde tegijaile. Raiumiseks luba andes peab Keskkonnaamet seadma tingimused, mis tagaksid metsaomaniku ja looduskaitse huvide mõistliku tasakaalu, ning selleks hindama raiete mõju. Käesoleva artikli kirjutamise ajend on justnimelt raiete ökoloogilise mõju hindamine, täpsemalt Natura võrgustiku aladel raiete mõjude süsteemne hindamata jätmine selleks seadusega ettenähtud menetluses. Natura 2000 on Euroopa Liidu õiguse alusel moodustatud üleeuroopaline looduskaitsealade võrgustik, mille loomise eesmärgiks on tagada Euroopa kõige väärtuslikumate ja rohkem ohustatud liikide ja elupaikade säilimine. Artikkel otsib vastust küsimusele, kas mõjude hindamist Natura aladel tehakse Eestis kooskõlas Euroopa Liidu õiguse nõuetega, sealjuures keskendudes metsaraietele ning hindamise algatamise kohustusele.


Loe edasi »