Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus Mai 2018
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Telliskivi 60a/3, III k, 10412, Tallinn | k6k@k6k.ee   

Silvia Lotman: kaitsealadega seotud suhtlemisega tegeleb riigis kordades vähem inimesi, kui selle töö tegemiseks tegelikult vaja oleks


Üleeuroopaline looduskaitsealade võrgustik on tuntud ka hellitusnimega Natura 2000. Suurem osa Eesti kaitsealasid kuulub ka sellesse võrgustikku. Euroopa Komisjon, kes võrgustiku lõi, saab riikidelt regulaarselt aruandeid võrgustiku seisukorra kohta, vaatab läbi kaebusi, rahastab näidisprojekte ning vahendab teavet ekspertide ja ametnike vahel. Igapäevane looduskaitse töö tehakse igal kaitsealal ja igas liikmesriigis loomulikult kohapeal.

Looduskaitse kui loodusressursside kasutust piirav tegevus on alati olnud konfliktide allikas. Mida piiratumaks muutuvad ressursid, seda teravamad on konfliktid. Mida piiratumad on ressursid, seda hädavajalikum on samas nende kaitsmine ühisvarana. Selline konstrukt on justkui loodud selleks, et iga ressursi kasutaja saaks näpuga näidata teise poole ja küsida, miks peab avalikku hüve just tema arvelt kaitsma.

Selleks, et looduskaitsja suudaks argumentide padrikus silma selge hoida, on Euroopa Komisjon andnud välja mõned juhtnöörid, mida teha, et Natura 2000 võrgustiku kaitsealadel konflikte vältida. Heidan neile pilgu peale ja püüan hinnata, kuidas Eestis üleeuroopaliste loodusväärtuste haldamisega lood on.

Õhuke riik soodustab konfliktide teket looduskaitses

Soovitus 1: Maaomanikud ja maakasutajad, kes osalevad kaitseala tegevuste planeerimises, on suurema tõenäosusega tulevikus ka nende elluviijad ja kaitsjad. Eestis on standardiks saanud, et looduskaitset planeerides tehakse avalikustamise koosolekuid, kriitilisemad kohad arutatakse puudutatud rühmadega läbi. Samas on kaitsealasid, kus inimesed tunnevad end kaasatuna, ent ka alasid, kus kaasamine on ebaõnnestunud. Looduskaitsjana kuulen üsna tihti küsimust, et miks keegi inimest ei kaitse. Minu jaoks väljendab see küsija hirmu ebamäärase ähvardava süsteemi ees ja kaasatusest sellisel juhul rääkida ei saa.

Soovitus 2: Oluline on, et bioloogidel oleks teaduslik info ala väärtustest ja eesmärkidest, kuid konkreetsete majandamisvõtete rakendamine on edukam siis, kui see on ühisloome tulemus.  Tuues näiteks poollooduslike koosluste hooldamise, tuleb tõdeda, et nii Euroopa Liit kui ka Eesti riik on käitunud täiesti vastupidi. Hooldajad justkui ei peaks midagi teadma tegevuste eesmärgist – linnupesadest ja orhideedest, vaid oluliseks peetakse heina kõrguse sentimeetreid ning masinaga niidule sõitmise kuupäevi. Eestis on toetuste korraldamine organiseeritud nii, et ühisloomet on minimaalaselt ehk riik on meetmed detailselt ettekirjutanud. Nii on kohapealsed loodusväärtuste säilitajad seatud bürokraatialõksu ning kohalik teadmine alaväärtustatud.

Soovitus 3: Natura 2000 alade valitsejal peavad olema tugevad kaasava juhtimise oskused. Nad peavad teadma, mida ja kuidas rääkida, keda informeerida ja kaasata, kuidas vahendada, maandada ja ära hoida konflikte, kuidas läbirääkida ja konsensust leida. Eesti kogemusele tuginedes saan öelda, et juhul, kui vastutaval ametnikul on head kaasava juhtimise oskused, on neid rakendada äärmiselt raske, sest kaitsealadega seotud suhtlemist teeb riigis kordades vähem inimesi, kui selle töö tegemiseks tegelikult vaja oleks. Paradoksaalne on, et mida õhemaks riik kulub ehk mida rohkem ametnikke looduskaitsest koondatakse, seda suurem ja hirmuäratavam tundub riik tavainimesele.

Soovitus 4: Info ja haridus suunata õigetele sihtrühmadele, igale sihtrühmale väljatöötada kommunikatsiooniplaan. Keskkonnahariduse valdkond on Eestis minu hinnangul tugevalt alamehitatud, mistõttu süsteemse sihtrühmadele suunatuse asemel tegeletakse minimaalse võimaliku tagamisega. Nii ei tunneta inimesed vaatamata looduskaitseliste toetuste ja hüvitiste olemasolule, et riiklik või üleeuroopaline looduskaitse neile endile millegipoolest toeks oleks.

Soovitus 5: Innovatiivseid lahendusi, mis ühel kaitsealal töötavad, võiks jagada ka teistega. Praegusel riigiasutuste struktuuril, kus kaitsealasid valitsevad, majandavad ja seiravad üleriiklikud asutused, võiks ju parima praktika levimiseks olla hea eeldus. Tegelikult aga ei pruugi info headest praktikatest ja innovatiivsetest lahendustest levida ühe riigiasutuse kontori piireski ametnike ülekoormuse tõttu.

Soovitus 6: Kaitsemeetmete rakendamiseks peab olema piisav rahaline toetus, mis ei kao bürokraatiabarjääri taha. Kuigi teoreetiliselt on mitmete Natura 2000 aladel vajalike tegevuste jaoks olemas toetused ja fondid, jääb see kaugele olukorrast, kus töö elluviija tunneks, et riik teda partnerina väärtustab.


Praegune keskkonnaärgas ühiskond on kujunemas looduse hoidmise edu pandiks

Kokkuvõtvalt on Eestil kindlasti arenguruumi paindlike ja inimsõbralike juhtimisviiside kasutusele võtmisel looduskaitsesse. Eelkõige jääb praegu puudu looduskaitse prioriteediks pidamisest riiklikul tasandil ning nii rahast, inimestest kui ka muudest looduskaitset edendada aitavatest vahenditest. Samas teeb rõõmu ühiskondlik potentsiaal – looduskaitsest huvitatud inimeste hulga kiire kasv viimastel aastatel, inimeste soov ja valmisolek panustada looduse kaitsmisse. Lähiaastate väljakutse ongi selle potentsiaali realiseerimine ühiste euroopalike väärtuste kaitseks.

Üks konkreetne ettevõtmine selleks sai eelmise aasta lõpus Euroopa Liidu LIFE-programmi rahastusel alguse. Eestimaa Looduse Fond koos mitmete partneritega alustas mitmeaastast projekti selleks, et parandada inimeste teadmisi looduskaitsest ja looduskaitsealadest. Samuti püüame aidata paremale järjele looduskaitseliste piirangutega kokkupuutuvate inimeste ja ametnike omavahelist suhtlust. Aprilli lõpus alustasime selleks koos Keskkonnaõiguse Keskusega tasuta õigus- ja looduskaitselise nõu andmist Looduskaitse nõuandlas. Tegemist on virtuaalse nõuandlaga, mille kaudu saab igaüks oma küsimuse-probleemi saata või helistades rääkida, kui tundub, et looduskaitselised piirangud inimese tegemisi kuidagi puudutavad, segavad piiravalt või on vastupidi ehk hoopis liiga leebed.

 

Silvia Lotman on Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige ja looduskaitse ekspert.

 

Samal teemal:

Natura 2000 võrgustik on tänase Eesti looduskaitse alustala