Keskkonnaõiguse uudiskirja panid Sinu jaoks kokku Merlyn, Kaarel ja Pille.

Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus Aprill 2018
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Telliskivi 60a/3, III k, 10412, Tallinn | k6k@k6k.ee   

Peateemad:

Euroopa Kohus: keskkonnaasjades tuleb kohtutel igas vaidluse etapis tagada, et kulud ei oleks kohtusse pöördumist takistavad (C-470/16)

Euroopa Kohus selgitas märtsi keskpaigas tehtud lahendis, millistel juhtudel ning kuidas tuleb EL riikidel tagada, et kohtusse pöördumisel ei oleks kaasnevad kulud isikutele üle jõu käivad ja ei takistaks seetõttu kohtusse pöördumist. Euroopa Kohus selgitas uues otsuses, millistel juhtudel tuleneb vastav nõue juba otseselt EL KMH direktiivist (2014/52/EL) ja millistel juhtudel kohaldub Aarhusi konventsioon. Samuti vastas kohus küsimusele, kas vastavaid nõudeid tuleb kohaldada juba eelmenetluses ning kas neid võib jätta tähelepanuta, kui kohus leiab, et kaebus oli alusetu. Kohtu peenekoelise argumentatsiooni põhisõnum on seejuures lihtne – riikidel tuleb igas kohtumenetluse etapis tagada, et keskkonnaõigusega seotud vaidlused ei oleks takistavalt kallid.

Loe lähemalt

KESKKONNAALASED ÕIGUSED

EL Üldkohus: EL institutsioonide vaheliste läbirääkimiste dokumendid on reeglina avalik info (T-540/15)

Euroopa Üldkohus tegi 22. märtsil otsuse kohtuasjas T‑540/15, milles lahendas küsimust, kas EL institutsioonid (Euroopa Komisjon, Parlament ja EL Nõukogu) on kohustatud avaldama dokumente, mis sisaldavad informatsiooni EL seadusloome käigus peetud kolmepoolsete läbirääkimiste sisu kohta. Täpsemalt oli vaidluse all esialgse kompromissi teksti või eesistujariigi poolt parlamendi muudatusettepanekute kohta antud esialgse seisukoha avaldamine taotluse alusel. Kohus leidis, et käesoleval juhul oli Euroopa Parlament põhjendamatult keeldunud dokumentide avaldamisest.

Kohus rõhutas, et otsusetegemine ELis peab olema läbipaistev ja kodanikele arusaadav juba EL aluslepingute kohaselt

Hageja (Brüsseli elanik Emilio de Capitani) taotles, tuginedes EL määrusele (EÜ) nr 1049/2001 (reguleerib EL institutsioonide dokumentidele juurdepääsu, edaspidi „määrus“), võimalust tutvuda mitmeveeruliste tabelitega, mis kirjeldavad erinevaid seisukohti institutsioonide vahelistel läbirääkimistel ning mida kasutatakse kolmepoolsetel kohtumistel seadusandliku tavamenetluse käigus. Euroopa Parlament võimaldas tutvuda seitsmest olemasolevast tabelist viiega täies ulatuses ning kahest ülejäänust vaid teatud osaga dokumendist. Teatud tabeli osade avaldamisest keeldus parlament põhjusel, et see sisaldab esialgsete kompromisside teksti ja nõukogu eesistujariigi esialgseid ettepanekuid. Parlament leidis, et nende ettepanekute avalikustamine kahjustaks seadusandlikku otsustusprotsessi, ning ei ole teada ühtki üldist huvi, mis oleks kaalukam huvist, et seadusandlik menetlus oleks tõhus. Keeldumise peale esitas hageja hagiavalduse Euroopa Üldkohtule.

Euroopa Kohus selgitas, et seadusandlik tavamenetlus koosneb kolmest etapist (esimene, teine ja kolmas lugemine koos lepitamisega), ning see võib jõuda lõpule igaühes nendest etappidest. Sageli saavutavad parlament ja nõukogu kokkuleppe kolmepoolsete kohtumiste läbi juba esimesel lugemisel – 78-80 % EL õigusaktidest võetakse vastu kolmepoolse kohtumise tulemusena. Kolmepoolsed kohtumised on kinnised ja nendel sõlmitud kokkuleppeid kajastatakse tabeli neljandas veerus, mida sel juhul Euroopa Parlament avaldada ei soovinud.

Euroopa Kohus rõhutas, et EL õigusaktide kohaselt on seadusandlikud menetlused seotud avalikkuse ja läbipaistvuse põhimõtetega. See võimaldab avalikult läbi arutada seisukohtade lahknevused ja annab institutsioonidele suurema legitiimsuse liidu kodanike silmis. Kohus rõhutas, et teabe avaldamine on seotud EL alusleppeks oleva Euroopa Liidu Lepinguga (ELL), mille kohaselt igal kodanikul on õigus osaleda liidu demokraatias ja et otsused tehakse nii avalikult ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik. Kohus leidis, et ei kohtupraktikast ega ka EL õigusaktidest ei tule eeldusi, mis lubaksid jätta avalikustamata käimasoleva seadusandliku menetlusega seotud kolmepoolsete kohtumiste tabeli neljanda veeru. Kuigi Parlament oli viidanud sellele, et dokumendid puudutasid tundlikku infot, esineb välise surve oht ja see halvendaks institutsioonide vahelist koostööd, pidas kohus neid väiteid üldsõnalisteks ning käesoleval juhul asjasse puutumatuteks.

Kokkuvõtvalt leidis kohus, et parlament rikkus teabe avaldamisest keeldumisega määruses sätestatud nõudeid ning seetõttu tuleb vastav otsus tühistada. Otsuse on oluline mõju EL kodanike õigustele, sest edaspidi tuleb kolmepoolsete läbirääkimiste dokumente käsitleda võrdsetena teiste seadusandlike dokumentidega ning üldjuhul võimaldama avalikkusel nendega tutvuda. See annab avalikkusele võimaluse juba seadusloome protsessis tehtud ettepanekute osas oma arvamust avaldada.

Euroopa Kohtu otsus


Euroopa Kohus selgitas, mida tähendab seoses GMOde kasvatamise ja kasutamisega mõiste „keskkonnaõigus“

Euroopa Kohus (Üldkohus ehk esimese astme kohus) selgitas märtsis kohtuasjas T‑33/16 tehtud otsuses kas GMOde loaotsused kuuluvad keskkonnaõiguse valdkonda. Lahend on oluline seetõttu, et keskkonnaühendused võivad vaidlustada vaid „keskkonnaõiguse valdkonda kuuluvaid Euroopa Komisjoni ja teiste EL asutuste otsuseid.

Saksamaa mittetulundusühing (TestBioTech eV) vaidlustas esmalt vaide teel Euroopa Komisjoni otsused, millega lubati turule geneetiliselt muundatud sojaoad. Euroopa Komisjon keeldus vaiet rahuldamast, leides, et kõnealused load ei kuulu keskkonnaõiguse valdkonda ning seetõttu puudub MTÜ-l antud küsimuses määruses 1367/2006 sätestatud kaebeõigus. Komisjoni arvamuse kohaselt kuuluvad taolised küsimused hoopis rahvatervise või toiduohutuse, mitte aga keskkonnaõiguse valdkonda.

Vaidlus jõudis EL Üldkohtusse, kes analüüsis, kas loa andmise otsused on keskkonnaõiguse alusel antud õigusaktid. Load olid antud nn GMOde määruse (1829/2003) alusel. Selle määruse üks eesmärke on reguleerida inimtegevust, mis mõjutab keskkonda läbi inimeste ja loomade tervisele tagajärgi tuua võivate GMOde. Seetõttu tuleb kohtu hinnangul lugeda kõnealused loaotsused keskkonnaõiguse alusel antud õigusaktideks.

Kohus rõhutas, et mõistet "keskkonnaõigus" tuleb kahtluse korral tõlgendada laiemalt

GMOde määrus seondub küll toiduohutusega, kuid see hõlmab ka toidus kasutatavate GMOde võimalikku keskkonnamõju. Kohtu sõnul tuleb silmas pidada, et näiteks sööta, mis oli samuti loaotsuste osa, võivad süüa loomad, kes avaldavad keskkonnale mõju või saavad selle osaks. Seetõttu on need loomad ise keskkonnaelemendid ja neile antav sööt mõjutab nende toiteväärtust, mis võib olla vastuolus toiduohutuseeskirjadega. Sellised asjaolud kujutavad endast keskkonnaõiguse alla kuuluvaid küsimusi.

Kokkuvõttes leidis kohus, et mõistet keskkonnaõigus tuleb sisustada pigem laialt, piiramata seda looduskeskkonna kaitsega selle kitsas tähenduses. EL institutsioonide otsuste vaidlustamise võimaluste seisukohalt on keskkonnaõiguseks liidu õigusaktid, mis olenemata nende õiguslikust alusest aitavad saavutada EL keskkonnapoliitika eesmärke nt säilitada, kaitsta ja parandada keskkonna kvaliteeti, kaitsta inimeste tervist, kasutada loodusressursse kaalutletult jt.

Euroopa Kohtu otsus



KESKKONNATASUD

Valminud uuring saab olema aluseks keskkonnatasude ülevaatamisele

Märtsis valmis Keskkonnaministeeriumi tellimusel koostatud Eesti keskkonnakasutuse välismõjude rahasse hindamise analüüsi I etapp. Analüüsi selle etapi eesmärk oli luua meetod keskkonnakasutuse tasumäärade arvutamiseks.

Välismõjud on sellised mõjud, mis tekivad kellegi tegevuse tulemusel ja mida nende tekitaja ise ei hüvita ning need jäävad ühiskonna kanda. Näiteks tootmises tekitatud keskkonnasaaste, mis mõjutab paljusid inimesi saastatud välisõhu või põhjavee näol. Selline keskkonnamõju ei peegeldu automaatselt toodete ja teenuste hinnas, kuigi ideaalis peaks see nii olema, tagades olukorra, kus keskkonnakasutusega kaasnevad negatiivsed mõjud oleksid tootjate-tarbijate poolt piisavalt kompenseeritud. Uuringus analüüsitakse erinevate keskkonnakasutuse vormide välismõjusid, näiteks välisõhu saaste, ebameeldiv lõhn, müra, vibratsioon jms.

I etapi käigus valminud analüüsi tulemusel tuvastati Eesti jaoks viis prioriteetset valdkonda (saasteainete heide välisõhku, müra, saasteainete heide vette, maa hõivamine, veekogude paisutamine ja tõkestamine) ja pakuti välja metoodika nende valdkondade keskkonnakasutusest tulenevatele keskkonnamõjudele arvuliste väärtuste omistamiseks. Lisaks sellele tehti ettepanekuid täna kehtiva õigusruumi osas suurema selguse loomiseks. Näiteks müra puhul tuleb luua ühtne arusaamine müra normtasemete sisust, mis tooks selguse, millistel aladel ja millistel tingimustel millised normid kehtivad (nt millised normid kehtivad metsas, põllul); veekogude paisutamise valdkonnas tuleb vaadata üle, kas väiksemate vooluveekogude määratlemine veekogumina on alati põhjendatud ja luua selgus rannikule avanevate lõhejõgede ökoloogiliste eesmärkide osas.

Keskkonnakasutuse välismõjude rahasse hindamine viiakse läbi projekti II etapis. Kogu projekti laiemaks eesmärgiks on saavutada riigi tasemel olukord, kus keskkonna-, majandus- ja sotsiaalpoliitiliste otsuste tegemisel arvestatakse keskkonnakasutuse keskkonnamõjudega. Projekti tulemusel valmivad analüüsid annavad riigile mh sisendinfot keskkonnakasutuse suunamiseks ja keskkonna valdkonna regulatsioonide täiendamiseks ning muutmiseks.

Keskkonnaministeeriumi pressiteade

Uuringu veebileht


Ministeerium soovib teha põhimõttelisi muudatusi keskkonnavaldkonna rahastamises

Keskkonnaministeerium avalikustas aprilli alguses eelnõu, millega soovitakse teha kiirkorras muudatusi keskkonnatasude kasutuses ning riigi keskkonnaprogrammi rahastamises. Põhimõtteline muudatus seisneks selles, et edaspidi ei laekuks keskkonnatasudest teatud osa enam automaatselt Keskkonnainvesteeringute Keskusele (KIK), vaid KIKi ja selle vahendatavat keskkonnaprogrammi rahastataks riigieelarvest, kuhu riigile makstavad keskkonnatasud tulevikus laekuks.

Plaani kohaselt ei sõltuks KIKi kasutuses olev raha enam mitte keskkonnatasude laekumisest, vaid riigieelarve tegemisel tehtud otsustest

Muudatuse üks peamisi põhjuseid on vähendada halduskoormust, mis kaasneb tänase olukorraga, kus läbi KIKi rahastatakse ka Keskkonnaministeeriumi ja selle allasutuste põhitegevusi (nt keskkonnaseiret). Sellele probleemile on juhtinud tähelepanu ka Riigikontroll oma 2014. a kontrolliaruandes. Edaspidi rahastataks eelnõu seletuskirja kohaselt vaid neid projekte, mis ei ole seotud riigi põhitegevusega, nelja-aastase kava alusel. Eelnõu kohaselt ei kavatseta valdkonna rahastamise kogumahtu vähendada. Eelnõud menetletakse kiireloomulisena, et sellest saaks lähtuda juba 2019. a riigieelarve koostamisel.

KÕKi hinnangul on muudatuste põhjendused iseenesest arusaadavad ja halduskoormuse vähendamise soov mõistetav. Senine kord, kus KIK keskkonnaprogrammist jagati raha nii konkreetsete üksikprojektide kui ka riigi põhitegevuste jaoks, ei olnud sugugi mõistlik ei riigile ega teistele keskkonnaprojektide elluviijatele. Samas seab süsteemi muutmine kavandatud viisil keskkonnavaldkonna rahastamise ja selle mahu senisest enam sõltuvusse poliitilistest otsustest. Selles kas sellega kaasnev ebakindlus on pikemas perspektiivis väiksem kui keskkonnatasude ebaühtlasest laekumisest tulenev ebastabiilsus, ei saa kindel olla.

Mõistmatuks jääb ka, miks eelnõuga alles nüüd välja tullakse ning seda kiireloomulisena, sihtrühmadega põhjalikumalt läbi arutamata menetletakse. KIKi rahastamisega seotud probleemid olid teada juba aastaid, mistõttu oleks vastava soovi korral võinud muudatusi rahulikumalt ette valmistada. Praeguse teguviisi kooskõla õigusloome hea põhimõttega on kaheldav.

Eelnõu materjalid Eelnõude Infosüsteemis




RUUMILINE PLANEERIMINE

Õiguskantsler: projekteerimistingimuste ja ehituslubadega ei saa panna paika uue elurajooni ehitamise järjekorda

Õiguskantsler avaldas 6. aprillil oma seisukoha küsimuses, milliseid kõrvaltingimusi on võimalik projekteerimistingimustele ja ehitusloale seada. Õiguskantsleri poole pöördus kinnisvaraarendaja, kes polnud rahul nelja kinnistu detailplaneeringu elluviimisel esitatud nõuetega. Nimelt oli Tallinna linn esitanud projekteerimistingimustes ja ehitusloas nõuded, mis kohustavad arendajat ehitama detailplaneeringus ette nähtud lasteaia ja taotlema sellele kasutusluba hiljemalt koos neljanda kortermaja kasutusloaga. Lisaks sisaldus projekteerimistingimustes punkt, mida võis pidada linna lubaduseks võtta lastead pärast valmimist üürile, kuid hiljem on linn keeldunud küsimust isegi arutamast.

Õiguskantsler leidis, et projekteerimistingimustes ja ehitusloas ehitiste ehitamise järjekorra määramiseks seaduslikku alust ei ole ning selliste tingimuste seadmisega on linn läinud vastuollu hea halduse tavaga. Õiguskantsler selgitas, et detailplaneeringu olemasolul võib projekteerimistingimusi anda vaid piiratud juhtudel. Antud juhul oli selleks õigus seetõttu, et detailplaneeringu kehtestamisest oli möödas ole 5 aasta – sellisel juhul saab täpsustada mõningaid detailplaneeringus käsitletud küsimusi, eelkõige krundi hoonestusala tingimusi ja ehitusõigust. Detailplaneeringus ettenähtud ehitiste ehitamise järjekorda seadus aga projekteerimistingimustega määrata ei võimalda.

Välistatud ei ole, et ehitusloa kõrvaltingimusena seatakse paika selle konkreetse loataotlusega hõlmatud ehitiste ehitamise järjekord, sest ehitusseadustikus ei ole toodud ammendavat kõrvaltingimuste loetelu. Ehitusloa kõrvaltingimusena on võimalik seada nõudeid ka seoses muude vajalike ehitiste, nagu juurdepääsuteede või tehnovõrkude, rajamisega. Tingimust, et ehitise kasutusloa eeltingimuseks on mõne muu ehitise (antud juhul lasteaed) kasutusloa taotlemine, ehitusloas kehtestada ei saa, kuna lastead pole kortermaja kasutamiseks vajalik ehitis.

Õiguskantsler selgitas, et sotsiaalteenuste osutamise ja selleks vajalike rajatiste olemasolu peab korraldama kohalik omavalitsus. Üks võimalus seda teha on sõlmida detailplaneeringust huvitatud isikuga kokkulepe. Kui planeeringu kehtestamisega kaasneb kohalikule omavalitsusele kohustusi, mille täitmiseks ressursid puuduvad, siis võib ta jätta planeeringu kehtestamata. Et planeeringu siiski saaks kehtestada, võib kohalik omavalitsus sõlmida arendajaga kokkuleppe, millega arendaja võtab endale kohustuse vajalikud ehitised rajada või muul viisil (nt rahaliselt) panustada. Kuigi seadus käsitleb üksnes avalikult kasutatavate teede jm objektide avalikes huvides ehitamise kohustuse üleandmist, võib vastavalt Riigikohtu praktikale (lahend nr 3-3-1-26-10, p-d 14−15) sõlmida kokkuleppe ka muude objektide rajamiseks või nende rahastamiseks. Seadus ei piira sellise kokkuleppe sõlmimise aega, ent õiguskantsleri soovituste kohaselt oleks seda mõistlik teha võimalikult vara (enne planeeringu kehtestamist), sest siis saab planeeringust huvitatud isik hinnata, kas planeeringuga kaasnevad kohustused on vastuvõetavad.

Õiguskantsleri seisukoht



KLIIMAMUUTUS

Euroopa Parlament ja EL liikmesriigid jõudsid põhimõttelisele kokkuleppele veokite ja busside CO2-heite reguleerimise osas

Märtsi lõpus jõudsid Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide esindajad esialgsele kokkuleppele uute raskete sõidukite (veoautod, bussid) CO2 heidete ja kütusekulu andmete seire ja aruandluse reeglite osas. Tegemist on esimese veokite ja busside CO2 heidet käsitleva EL regulatsiooniga.

Kavandatavad nõuded on osa EL vähese heitega liikuvuse strateegiast ja sellega seotud infovahetuse reeglitest. Puhtale ja jätkusuutlikule liikuvusele (mis hõlmab ka maanteetransporti) ülemineku kiirendamine on vajalik, et parandada inimeste elukvaliteeti ja tervist ning panustada EL Pariisi kliimaleppega võetud kliimaeesmärkide täitmisse. Uute raskete sõidukite CO2 heidete ja kütusekulu seire ja aruandlus suurendavad ka läbipaistvust ning aitavad veoettevõtjatel teha hästi informeeritud ostuotsuseid ja säästa kütusekuludelt. Lisaks ärgitab see uuendustele Euroopa raskeveokitootjaid.

Esialgse kokkuleppe kohaselt on liikmesriigid kohustatud koguma ja esitama infot kõigi aasta jooksul registreeritud uute raskeveokite, sh treilerite koha. Tootjad peavad koguma ja esitama andmeid CO2 heidete ja kütusekulu kohta, kasutades selleks väljatöötatud arvutisimulatsiooni tarkvara VECTO (Vehicle Energy Consumption Calculation Tool), mis vastavaid andmeid mõõdab. Euroopa Komisjon aga teeb esitatud andmed registris avalikuks. Lisaks plaanib komisjon sisse seada trahvid tootjatele, kes andmeid ei avalda või avaldavad ebaõigeid andmeid. Samuti kavatseb Euroopa Komisjon luua eraldi korra tulevikus maanteel CO2 heidete ja kütusekulu kontrollimiseks läbiviidava seire ja aruandluse kohta.

Järgmiseks peab kavandatav regulatsioon saama Euroopa Parlamendi ja EL liikmesriikide ametliku heakskiidu. Seejärel avaldatakse see Euroopa Liidu Teatajas ja jõustub avaldamisest 20 päeva möödudes.

Euroopa Komisjoni pressiteade


EL liikmesriigid nõuavad uue kliimastrateegia koostamist

Märtsis toimunud Euroopa Liidu Ülemkogu kohtumisel nõudsid riigipead ja valitsusjuhid Euroopa Komisjonilt uue EL kliimastrateegia väljatöötamist.

Juhid kutsusid Euroopa Komisjoni üles töötama välja pikaajalise kliimastrateegia, mis aitaks ellu viia Pariisi kliimakokkuleppega seatud eesmärgid. Teatavasti on ELi riigid kokku leppinud, et vähendavad kasvuhoonegaaside koguseid 2030. aastaks võrreldes 1990. a tasemega 40% jagu. Liikmesriigid soovivad strateegia valmimist 2019. a alguses, et see jõuaks 2020. aastaks aegsasti valmis. See on esimene kord pärast Pariisi kokkuleppe sõlmimist, kui EL liikmesriikide juhid on esitanud üleskutse võtta konkreetsed meetmed kokkuleppe elluviimiseks.

Strateegia peaks riigijuhtide hinnangul selgelt määratlema viisid, kuidas EL aitab kaasa globaalse temperatuuri tõusu piiramisele maksimaalselt 1,5 °-ni Celsisue järgi. Samuti on vaja kindlaks määrata konkreetsemad verstapostid saavutamaks 2030. aastaks seatud eesmärke ja seejärel vaheeesmärgid iga viie aasta tagant.

Climate Action Network (CAN Europe) hinnangul on Pariisi kliimaleppega 2030. aastaks ELile seatud 40 % heitkoguste vähendamise eesmärk häbiväärselt väike ja uuringute kohaselt peaks temperatuuritõusu piiramiseks 1,5 kraadini olema see palju suurem (65%). Nad loodavad, et uus strateegia võimaldab liikmesriikidel iga viie aasta tagant oma eesmärke üle vaadata ja neid veelgi ambitsioonikamaks muuta.

Uudis CAN Europe veebilehel




VÄLISÕHU KAITSE

Keskkonnaministeeriumi tellitud analüüs soovitab reguleerida senisest väiksemat hulka õhusaasteaineid

Valminud on Keskkonnaministeeriumi tellimusel läbi viidud analüüs, mis soovitab lisaks Euroopa Liidus kehtestatud 13 prioriteetsetele saasteainetele reguleerida Eestis senise 78 õhusaasteaine asemel 23 ainet.

Juba 2016. a alustatud uuring analüüsis hetkel Eestis kehtestatud 78 saasteaine piirväärtuse põhjendatust, ainete keskkonna- ja terviseohtlikkust ning esitas ettepanekud Eesti tingimustes oluliste saasteainete uute piirnormide kohta. Analüüs soovitab algsest nimekirjast jätta välja saasteained, mida satub välisõhku nii vähe, et need ei kahjusta olulisel määral inimeste tervist ega keskkonda. Kuna paljude ainete piirväärtused on kehtestatud pea 30 aastat tagasi, vajab nimekiri kaasaja teadusuuringute alusel ajakohastamist.

Näiteks leiti analüüsis, et nendest 78 saasteainest on kõige rohkem õhku paisatud ammoniaaki, tahkeid osakesi, alifaatseid süsivesinikke ja vesinikkloriidi. Lisaks oli vaatluse all eelnevalt reguleerimata õhusaasteained, mis võivad kujutada ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale, neist kaks ainet lisati nimekirja. Analüüsi tulemusel jäi sõelale 23 saasteainet, millel võib olla kahjulik toime ja mille piirnormide arvulisi väärtusi peeti seetõttu oluliseks üle vaadata.

Uuringule tuginedes peakski valmima eelnõu Eesti tingimustes olulistele saasteainete uute kaasajastatud piirnormide kehtestamiseks.

Keskkonnaministeeriumi pressiteade




MEREKAITSE

Eesti ühines laevade ballastvee konventsiooniga

Eesti suhtes jõustus 4. märtsil laevade ballastvee ja selle setete kontrolli ning käitlemise 2004. aasta rahvusvahelise konventsioon (nn ballastvee käitlemise konventsioon). Eelkõige tähendab see, et suurematele Eesti lipu all sõitvatele ballastvett (laevade stabiilsuse tagamiseks neile sadamates sisse- ja väljapumbatav vesi) kasutavatele laevadele hakkasid kehtima senisest rangemad nõuded ballastvee käitlemisel.

Ballastvee käitlemise konventsioon võeti vastu 2004. aastal Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni peaassambleel ning see jõustus möödunud aasta 8. septembril. Praeguseks on konventsiooniga liitunud 69 riiki, kelle lipu alla kuulub ca 75% maailma kaubalaevastiku mahust. Konventsiooni eesmärgiks on merekeskkonna kaitse laevade ballastvee kaudu edasi kanduda võivate võõrliikide eest. Võõrliikide levik on üks peamistest ohtudest looduse mitmekesisusele, sest oma elutegevusega võivad võõrliigid hävitada olemasolevaid liike või nende elupaiku. Läänemeres on senini leitud 140 võõrliiki, kellest paljud on siia jõudnud just laevade ballastveega. Uue konventsiooni rakendamine üle kogu maailma aitab piirata võõrliikide levikut merealal ja vähendada nende poolt tekitatavat keskkonna- ja majanduskahju.

Selleks, et vältida ballastveega kaasa võetavate loomade ja taimede merekeskkonda pääsemist sadamas või teel sadamasse, on konventsiooniga ette nähtud nõuded laevade ballastvee käitlemisele. Eelkõige tuleb laevadele paigutada puhastussüsteemid. Lisaks tulevad konventsioonist nõuded sadamatele, kus toimub ballastveesetete äraandmine või tankide puhastamine. Laevadele, mis sõidavad kindlaksmääratud, samasuguse looduskeskkonnaga sadamate vahel, ja mille puhul on oht uusi võõrliike merre tuua väga väike, on konventsiooni kohaselt võimalik anda ballastvee käitlemise nõuetest vabastusi. Eesti lipu all sõitvate laevade puhul taotletakse tõenäoliselt vabastust nt Tallinn–Helsingi ja Tallinn–Stockholmi vahel sõitvatele laevadele. Vabastusi hakkab andma Veeteede Amet ja nõuete täitmise üle hakkavad järelevalvet tegema Keskkonnainspektsioon, Veeteede Amet ja volitatud klassiühingud. Vabastuse andmisele eelneb riskihindamine ning vabastus antakse korraga kuni 5 aastaks.

Keskkonnaministeeriumi uudis

Konventsiooniga ühinemise seadus

Konventsioon



METSANDUS

Õiguskantsler soovitab Keskkonnaministeeriumil kaaluda naabrite teavitamist metsateatiste esitamisest

Õiguskantsler avaldas 3. aprillil oma seisukoha ja soovituse seonduvalt kaasamisega metsateatise menetluses. Õiguskantsleri poole pöördus MTÜ Eesti Metsa Abiks (EMA), kes palus hinnata metsateatise alusel kavandatud raie lubamise regulatsiooni kooskõla põhiseaduses sätestatud omandipõhiõigusega ning metsateatise esitamise, registreerimise ja menetlemise korda ja tähtaegu sätestava määruse vastavust hea halduse tavale.

Kuigi õiguskantsler pidas kehtivaid reegleid põhiseaduspärasteks, soovitas ta mõelda naabrite parema informeerimise peale

Kui kavandatav raie on õiguspärane ning riigil on vajalik teave olemas, lahendab metsateatise taotluse metsaregister 15 tööpäeva jooksul, tuginedes registrisse kantud andmetele. Tegemist on automaatse haldusmenetlusega ja menetlusosaliseks on metsaomanik. Kolmanda isiku kaasamist metsaseadus ette ei näe ning metsaregister ei võimalda. Haldusmenetluse reeglite kohaselt võib kolmandaks isikuks olla isik, kelle õigusi (kas praegu või tulevikus) metsateatis piirab (nt naaber). Metsateatise puhul saab kolmandaks isikuks olla eelkõige naaberkinnistu omanik, kelle enda võimalikku metsaraiet metsateatis piirab. Naabrid, kelle õigusi metsateatisega ei piirata, saavad oma huve kaitsta planeeringute kaudu – teatud juhtudel saab planeeringuga reguleerida metsa majandamist ja seada tingimusi uuendusraie tegemisel raieliigile ja lageraie tegemisel langi suurusele ning raievanusele. Selliste piirangutega arvestatakse ka metsateatise menetluses ning sel juhul ei lahendata metsateatist automaatselt.

Kehtiv metsateatiste menetluskord naaberkinnistu omaniku õiguste võimalikku riivet arvesse ei võta ja naaberkinnistu omanikku kolmanda isikuna menetlusse ei kaasata. Õiguskantsler märkis, et tegemist on erinevusega haldusmenetluse üldisest loogikast ja menetluskorrast, kuid tõdes, et metsaseadus on eriseadus ja haldusmenetluse seadust tuleb kohaldada, arvestades metsaseaduse erisusi. Üheks selliseks erisuseks ongi automatiseeritud menetluskord, mis tagab metsaomanikele tõhusa metsateatiste menetluse, kuid sellevõrra jätab kaasamata kolmandad isikud. Kuigi kolmandate isikute õiguste piiramine võib esineda, ei pea õiguskantsler seda siiski ülemäära intensiivseks. Et menetluse kiirus on suurema osa metsaomanike jaoks oluline ja kaasamata jätmisega ei kaasne kolmandale isikule püsivaid ja ülemäära intensiivseid piiranguid, siis ei näe õiguskantsler siinkohal vastuolu hea halduse tavaga ega tuvasta ka ülemäärast omandipõhiõiguse rikkumist.

Kuigi õiguskantsler leidis, et selget vastuolu omandipõhiõiguse ega hea halduse tavaga ei esine, oleks tema hinnangul mõistlik huvitatud isikuid senisest paremini teavitada. Selleks soovitas õiguskantsler Keskkonnaministril kaaluda, kas oleks võimalik täiendada metsaregistrit selliselt, et selle kaudu saaks naaberkinnisasja omanik automaatse teavituse metsateatise esitamise kohta. Õiguskantsleri hinnangul aitaks see vältida tarbetuid arusaamatusi naabrite vahel ning samas säiliks metsateatise menetluse senine efektiivsus. Teavituse saanud naaberkinnistu omanik saaks sellisel juhul ise naabriga enne raiet kokku leppida selle tegemise tingimustes, soovi korral metsa omandada, raiel silma peal hoida ja rikkumisest kohe teavitada.

Õiguskantsleri seisukoht

Õiguskantsleri soovitus 



JÄÄTMED

Euroopa Kohus: pakendite maaletoojatelt pakendimaksu küsimine on õiguspärane

Euroopa Kohus tegi 15. märtsil eelotsuse kohtuasjas C‑104/17, mille selgitas saastaja maksab põhimõtte rakendamist siseriiklike maksude kehtestamised ning seda, kuidas määratleda, kes on saastaja. Eelotsuse taotluse esitas Rumeenia apellatsioonikohus kohtuasjas, milles viidates „saastaja maksab“ põhimõttele kohustati välismaalt pakendatud kaupu ostnud ja Rumeenia jaemüügiettevõtjatele edasi müünud isikut maksma turule toodud pakendite jäätmete eest maksu. Rumeenia apellatsioonikohus tahtis teada, kas nn EL pakendidirektiiviga (94/62/EÜ) ja saastaja maksab põhimõttega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega kehtestatakse maks ettevõtjale, kes ei töötle kuidagi tema poolt turuleviidavat pakendit. Küsimuse all oli ka maksusumma arvestamise kord.

Euroopa Kohus selgitas, et EL pakendidirektiivis sätestatud eesmärkide saavutamiseks võtab meetmed kasutusele eelkõige EL nõukogu, kuid selliste meetmete puudumisel võivad seda EL keskkonnapoliitikat reguleerivate põhimõtete (sh saastaja maksab põhimõtte) ja EL toimimise lepingust tulenevate kohustuste kohaselt teha ka liikmesriigid. Et EL nõukogu pole kehtestanud maksu turuleviidavate pakendijäätmete eest, võivad liikmesriigid seda ise teha. Kohus märkis, et saastaja maksab põhimõte puudutab ka neid isikuid, kes on kaasa aidanud jäätmete tekkimisele (toote importijaid ja turustajaid), mitte ainult jäätmete tekkimise eest otseselt vastutavaid isikuid. Euroopa Kohus märkis, et importijad ja turustajad on igal juhul kaasa aidanud pakendite kujul jäätmete siseriiklikule turule toomisele ja on seega direktiivi tähenduses saastajad.

Euroopa Kohus asus seisukohale, et Rumeenias kehtestatud maks (mille summa arvutatakse selle pakendijäätmete koguse alusel, mida ei kasutata jäätmepõletamisel energiaks või ei taaskasutata minimaalse taaskasutuse eesmärgi saavutamiseks) aitab vähendada pakendite turule toomist ning edendab ka jäätmete taaskasutamise või ringlussevõtu kaudu taaskasutust. Seega vastab selline maks direktiivi eesmärkidele, eelkõige osas, mis näeb ette jäätmete lõpliku kõrvaldamise, seda esiteks taaskasutamise soodustamise kaudu ja teiseks taaskasutamise minimaalsete eesmärkide järgimise tagamiseks rahalise kohustuse kehtestamise kaudu. Samuti vastab selline maks saastaja maksab põhimõttele, sest kehtestab rahalise kohustuse nendele, kes viivad siseriiklikule turule pakendeid, juhul kui see ületab energia taaskasutamisena põletamise ja ringlussevõtu kaudu taaskasutamise minimaalseid eesmärke.

Euroopa Kohus rõhutas, et kuigi liikmesriigid võivad võtta kasutusele meetmeid direktiivi eesmärkide saavutamise edendamiseks, ei tohi tulenevalt EL toimimise lepingust (ELTL) liikmesriik taoliste maksude kehtestamisel diskrimineerida teistest riikidest pärit tootjaid. Kuna maks on kehtestatud pakendijäätmetele vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele, mida kohaldatakse sõltumata nende päritolust või nende sihtkohast, ning maksu tasumise kohustus on neil ettevõtjatel, kes toovad turule pakendatud kaupu, sõltumata nende päritolust, siis ei ole maksu kehtestamisel rikutud ka ELTL-st tulenevaid nõudeid.

Maksul on oluline tähendus ka Eesti seisukohalt. Meilgi on kehtestatud pakendiaktsiis, mida tasuvad ka need isikud, kes vaid pakendatud kaupa edasi müüvad. Sarnaselt Rumeeniaga, on ka Eestis maksu maksmine seotud pakendite taaskasutusega, st maksu tuleb tasuda neilt pakenditelt, mis jäävad nõuetekohaselt taaskasutamata. Euroopa Kohtu otsus kinnitas seega ka Eesti süsteemi õiguspärasust.

Euroopa Kohtu otsus




OHTLIKUD AINED

EL liikmesriigid leppisid kokku piirangud ohtlike ainete sisaldusele väetistes

EL liikmesriigid nõustusid eesistujariigi Bulgaaria ettepanekuga uue väetisemääruse osas. Kokkuleppe kohaselt ei keelustata väetiste tootmises kõrvalproduktide kasutamist, vaid seatakse nende kontrollimisele nõuded ja luuakse nimekiri kasutamiseks lubatud kõrvalproduktidest.

Märtsis 2016 valmis Euroopa Komisjoni poolt ettevalmistatud väetisemääruse eelnõu, millega mh taheti väetises tootmise kõrvalproduktide kasutamine täielikult keelata. Selle põhjuseks oli asjaolu, et EL jäätmeregulatsioon lubab liikmesriikidel ise otsustada, mida lugeda jäätmeteks ja mida tootmise kõrvalproduktiks, samas kvaliteedinõuded jäätmetele ja kõrvalproduktidele on erinevad. Seetõttu kartis Euroopa Komisjon, et ained, mida peaks käsitlema jäätmetena ja mis on madala kvaliteediga, võivad jõuda väetistesse.

Väetiste tootmine on aga suuresti sõltuv teiste keemiliste protsesside kõrvalproduktidest. Märtsis probleemi arutamiseks toimunud töötoas avaldas Euroopa Väetisetootjate Ühingu (Fertilizers Europe) esindaja, et liikmete küsitluse tulemuste kohaselt sisaldab ¾ viiesajast Euroopa turul olevast väetisest kõrvalprodukte. Kõrvalproduktide osakaal tootes ulatub poolest protsendist kuni 50 protsendini. Ammooniumsulfaadist (väetise koostisosa) 70% saadakse nailoni tootmise kõrvalproduktina. Selle kasutamise keelamine väetistes tooks ettevõtetele kaasa kümnetesse miljonitesse ulatuvad kahjud.

Pärast töötuba tegid liikmesriigid ettepaneku lubada kõikide selliste tööstuse kõrvalproduktide kasutamine, mis on olnud vähemalt 3 aastat nn REACH-määruse nõuete kohaselt registreeritud, pärast mida nad peavad vastama hulgale kriteeriumitele, et Euroopa Komisjon nad heaks kiidaks. Sellega kombineeriti kaks Euroopa Parlamendi poolt pakutud lahendust – kõiki nn REACH-määruse alusel registreeritud kemikaale tuleks käsitleda kasutamiseks ohututena ning heaks kiidetud kõrvalproduktide jaoks saab luua eraldi nimekirja.




KALANDUS

Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2016. a määruse nr 65 „Kalapüügieeskiri“ muutmine

Eelnõude infosüsteemis avaldatud muudatustega soovitakse eelkõige muuta püügivahendite silmasuuruse nõudeid, tulenevalt Maaülikooli ettepanekutest.




JAHINDUS

Riigikogu algatas jahiturismi täiendavalt reguleeriva seadusemuudatuse

Riigikogu Keskkonnakomisjon otsustas algatada eelnõu jahiseaduse muutmiseks, eesmärgiga lisada sinna nõuded jahituristide kohustusliku koolitamise kohta. Ettepaneku kohaselt väljastataks jahituristidele jahiluba alles pärast jahindusalase koolituse läbimist Eestis.

Teated ja pildid veelindude massilistest tapmistest sügisesel jahihooajal on jõudnud pidevalt meediasse ning küsimus linnujahi eetilisusest on keskkonnakomisjonis olnud arutelu all ka varem. Probleemi tõstatas uuesti Eesti Ornitoloogiaühing, kes esitas 2569 allakirjutanuga kollektiivse pöördumise veelindude tapatalgute lõpetamiseks. Sellele järgnesid taas arutelud keskkonnakomisjonis ning nende arutelude pinnalt ongi muudatused ette valmistatud.

Seadusemuudatusega nähaks ette, et jahituristid peavad enne jahiloa saamist läbima jahindusalase koolituse. Täpsed nõuded seatakse ka koolitaja ning koolituse mahu ja läbiviimise korra kohta. Koolitus peaks tagama, et jahituristid teavad täpselt, mida on Eestis lubatud küttida, millised küttimisviisid või -vahendid on keelatud ning millised on peibutusvahendite kasutamise reeglid. Muudatuste eesmärgiks on tagada Eesti jahinduse hea tava järgimine ja piirata lindude massilist tapmist.

Keskkonnakomisjoni pressiteade