Keskkonnaõiguse uudiskirja toob teieni Keskkonnaõiguse Keskus

Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus September 2016
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Telliskivi 60a, A3, III k, 10412, Tallinn | k6k@k6k.ee   

ÜLDOLULIST

Uuringud näitavad, et eestlased peavad keskkonnaseisundit heaks ja ei soovi EL poolt suuremaid pingutusi

Augustis avaldati kahe olulise keskkonnaalase rahvaküsitluse tulemused. Selle aasta kevadel Euroopa Parlamendi tellimusel läbi viidud Eurobaromeetri uuring näitas, et 67% ELi kodanikest on seisukohal, et EL peab keskkonna kaitsmise nimel rohkem pingutama. Eesti elanikest arvab nii aga kõigest 45%, mis on kõigist EL liikmesriikidest väikseim osakaal.

Kui EL keskmiselt arvab kaks inimest kolmest, et EL peaks keskkonna kaitsmise nimel rohkem pingutama, siis Eestis oli selliselt vastanuid alla poole

ELi keskkonnaalane poliitika ja seadusandlus hõlmab mitmeid valdkondi nagu nt välisõhk, ohtlikud ained, kliimamuutused, looduskaitse, jäätmed, vesi jm. Siiski leidsid enam kui pooled küsitlusele vastanutest, et ELi senine tegevus ei ole olnud piisav. Keskkond on ka üks valdkondi, milles poliitikate ja õigusnormide reaalne elluviimine liikmesriikide poolt on kõige puudulikum. Komisjon püüab seetõttu välja mõelda uusi vahendeid, millega tõhustada EL keskkonnapoliitika rakendamist. Just olemasolevate poliitikate paremat elluviimist uute õigusaktide väljatöötamise asemel peab oluliseks ka EL kehtiv, 7. keskkonnaalane tegevusprogramm (EAP).

Augustis avaldati ka järjekordne Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring, mis kinnitab eestlaste looduslähedust. Uuring näitas, et 90% eestlastest käib vähemalt korra aastas looduses. Umbes sama palju peab Eesti keskkonnaseisundit tervikuna heaks. Probleemseteks valdkondadeks nimetati mere puhtust, loodusressursside säästlikku kasutamist ja maavarade kaevandamist. Riiki peaks murelikuks tegema Ida-Virumaa elanikud, kes andsid keskmisest madalamaid hinnanguid nii Eesti keskkonnaseisundile tervikuna kui ka üksikute valdkondade olukorrale.

Ca üheksa inimest 10st leiab ka, et loodust säästmata ei ole võimalik järjepidevalt majandust arendada. Energiaallikate kasutamise osas on eestlaste meelsus samuti keskkonnasõbralik – laialdast toetust avaldatakse tuule- ja biomassiressursi kasutamisele, samas kui põlevkivi kasutamise vastaseid on rohkem kui pooldajaid ning tuumaenergia on veel ebapopulaarsem kui põlevkivi.

Euroopa Parlamendi pressiteade

Keskkonnaministeeriumi pressiteade

Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring




KLIIMAMUUTUS


Euroopa Kohus: liikmesriigil on õigus nõuda EU ETS süsteemi kuuluvate käitiste kohta regulaarselt teavet  (C-461/15)

Euroopa Kohus selgitas septembri algul tehtud otsuses EL kasvuhoonegaaside heitekogustega kauplemise süsteemis (EU ETS) teabe esitamise kohustust, mis tuleneb EL direktiivist 2003/87. Küsimus tõstatus seoses ettevõtjatega, kes peavad EU ETS-st osa võtma ja kellele eraldatakse tasuta saastekvoote.

Eelotsustustaotlusega pöördus Euroopa Kohtu poole Berliini halduskohus juhtumis, kus elektritootja E.ON Kraftwerke taotles endale kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste ühikute (nn saastekvootide) tasuta eraldamist kolmandaks kauplemisperioodiks (2013-2020). Saksamaa vastutav amet nõudis seejärel, et ettevõtja esitaks kogu teabe, mis võiks olla saastekvootide eraldamise otsuse tegemise aluseks. E.ON Kraftwerke ei olnud nõus kõiki soovitud andmeid esitama, kuna oli seda juba varem teinud. Ettevõtja palus Berliini halduskohtul tuvastada, et ta ei ole kohustatud esitama kogu teavet käitise võimsuse, tootmistaseme ning käitiseosa tegevuse kohta, vaid üksnes neid andmeid, mis võivad kaasa tuua saastekvootide tasuta eraldamise otsuse muutmise.

Kohus leidis antud küsimuses, et liikmesriigil on õigus teabe täielikkuse, järjepidevuse ning täpsuse tagamiseks nõuda vastavatelt ettevõtjatelt teabe esitamist kõigi kavandatavate või läbi viidud muudatuste kohta, mis puudutavad käitise võimsust, tootmisastet ja tegevust. Seejuures ei ole oluline, kas need muudatused võivad käitaja arvates muuta tasuta eraldatavate heitkoguste hulka või ei.

Euroopa Kohtu otsus C-461/15


Euroopa Kohus: tasuta saastekvootide jaotamisel tuleb vältida nn topeltarvestust (C‑180/15)

Augusti keskpaigas tegi Euroopa Kohus olulise otsuse asjas, mis puudutas tasuta saastekvootide jagamist EL süsinikuheitega kauplemise süsteemis (nn EU ETS). Kohus leidis, viidates varasemale otsusele (C-191/14 jt), et Euroopa Komisjoni otsus tasuta jagatavate heitkoguste suhtes oli liiga helde, st tasuta jagati liiga palju heitkoguseid. Lisaks rõhutas kohus põhimõtet, et tasuta heitkoguste arvutamisel tuleb vältida topeltarvestust ja selgitas selle kohaldamist praktikas.

Vaidlus sai alguse juba 2013. a, mil 8 erinevat Rootsi ettevõtet pöördusid sealsesse kohtusse. Ettevõtjad leidsid, et Rootsi vastava valitsusasutuse (SEPA) poolt neile tasuta eraldatud saastekvootide hulk oli liiga väike. Lisaks Euroopa Komisjoni otsuste kahtluse alla seadmisele ei olnud ettevõtjad rahul ka sellega, et SEPA ei arvestanud tasuta heitkoguse ühikute andmisel, et ettevõtjad kasutavad tootmise käigus tekkivaid jääkgaase oma tootmises või kodumajapidamiste soojendamiseks.

Kohus leidis, et jääkgaasidega seotud heidete osas on oluline vahet teha, millisel võrdlusalusel on tuletatud põhitegevuse jaoks tasuta eraldatatud heitkoguste hulk. Võrdlusalus on arvestuslik kasvuhoonegaasi kogus, mille põhjal on ettevõtjatel õigus tasuta heitkoguseid saada. Reeglina on võrdlusalus tootepõhine, st ühikuks on teatud arv tonne CO2 iga tonni toote (nt terase v tsemendi) kohta. Kui seda ei ole võimalik rakendada, kasutatakse kütusepõhist või soojuspõhist võrdlusalust. Need arvestusmeetodid on seejuures teineteist välistavad ja tuleb vältida ühe sama heitkoguse eest mitmekordselt tasuta heitkoguste väljastamist. Antud juhul tähendas see seda, et terasetööstuses tekkinud jääkgaaside põletamise tarbeks võisid ettevõtjad saada tasuta heitkoguseid vaid sel juhul, kui jääkgaaside põletamisel tekkivat heidet ei olnud terasetootmisele tasuta heitkoguste eraldamisel juba arvesse võetud.

Kohtuotsuse tekst




ENERGEETIKA

Vedelkütuste seaduse muudatuste eelnõuga soovitakse edendada biokütuste kasutamist transpordis

Septembri algul saadeti kooskõlastamisringile majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi algatatud vedelkütuse seaduse (VKS) muutmise seaduse eelnõu. Kavandatud muudatustega lisataks VKS reguleerimisalasse ka transpordis kasutatava biokütuse käitlemine ning sätestataks transpordis kasutatava biokütuse osakaalu suurendamiseks eesmärgid ja kohustused. Vastava muudatuse vajadus tuleneb EL direktiivis 2009/28 seatud miinimumeesmärgist kasutada transpordisektoris hiljemalt aastaks 2020 vähemalt 10% ulatuses taastuvkütust. Käesolev eesmärk soovitakse saavutada biokütuse lisamisega bensiini ja diislikütusesse.

Eelnõu kohustaks kütusetarnijaid suunama tarbimisse EL-nõuetele (eelkõige säästlikkuse kriteeriumitele) vastavat biokütust järgneval määral:

  • alates 2017. a 1. maist vähemalt 3,3% igas tarbimisse lubatud kütuse liitris;

  • alates 2018. a 1. aprillist vähemalt 6,4% igas tarbimisse lubatud kütuse liitris;

  • alates 2019. a vähemalt 8% kütusest, kuid igas tarbimisse lubatud kütuse liitris mitte vähem kui 6,4%;

  • alates 2020. a vähemalt 10% kütusest, kuid igas tarbimisse lubatud kütuse liitris mitte vähem kui 6,4%

Muudatus suurendaks Keskkonnainspektsiooni, -ameti ja –agentuuri halduskoormust seoses andmete koondamis-, töötlemis- ja auditeerimiskohustuste suurenemisega.

Materjalid eelnõude infosüsteemis





LOODUSKAITSE

Õiguskantsler: Riigikogu peab tagama, et maaomanikud saaks looduskaitseliste piirangute eest hüvitist mõistliku aja jooksul

Õiguskantsler tegi septembri algul Riigikogule ettepaneku viia looduskaitseseaduse (LKS) §20 põhiseadusega kooskõlla. Õiguskantsleri hinnangul on peamine probleem selles, et säte näeb küll ette oluliste looduskaitseliste piirangutega maa omandamise riigieelarvest eraldatava raha piires, kuid ei näe ette menetlusaega või muid asjakohaseid tagatisi, et maaomanik saaks hüvitise mõistliku aja jooksul.

Õiguskantsler leidis, et kinnisasja riigi poolt ära ostmisel on praegune, 8-9 aasta pikkune järjekord vastuolus põhiseadusega

LKS §20 näeb oluliste looduskaitsealaste piirangute korral ühe kompensatsioonimeetmena ette võimaluse võõrandada kinnisasi riigile. Senine praktika on aga näidanud, et seda kasutavate maaomanike rohkuse tõttu võtab riigipoolne omandamine liiga kaua aega (01.07.2016 seisuga on ootejärjekorras 200 avaldust, millest vanimad pärinevad aastatest 2006-2007 ehk oodatud on ligikaudu 8-9 aastat). Probleemi olemasolu on tunnistanud ka keskkonnaminister oma Riigikogu liikmetele antud vastuses arupärimisele looduskaitse kohta. Õiguskantsler ei pea 8-9 aastast ooteaega põhiseaduspäraseks, sest tegemist on liigselt koormava hüvitismeetmega. Seaduse rakendajal lasub põhiseaduslik kohustus viia menetlus läbi võimalikult kiiresti ja viivitusteta, et kinnisasja omanikud saaks vastavalt PS §-le 32 kohese ja õiglase hüvitise.

Kuivõrd põhiseadus jätab seadusandjale võimaluse valida, mil viisil looduskaitselised kitsendused täpselt hüvitatakse, on menetluslike garantiide kehtestamata jätmine õiguskantsleri hinnangul põhiseadusega vastuolus. Praegusel juhul ei ole Maa-ametil, kes seadust rakendab, võimalik ka parima tahtmise riigieelarvest eraldatud rahasumma alusel võimalik maid kiiremini või suuremas ulatuses omandada. Kuna probleem on juba pikaaegne ja seadusandja pole selle parandamiseks midagi ette võtnud, on tegemist põhiseadusvastase tegevusetusega ja Riigikogu peab kiirelt olukorra lahendamiseks vajalikke samme astuma.

Õiguskantsleri ettepanek (pdf)


Keskkonnaministeerium soovib muuta looduskaitseseadust

Keskkonnaministeerium on kooskõlastusringile saatnud loodukaitseseaduse (LKS) muutmise väljatöötamise kavatsuse (VTK), mille üheks eesmärgiks on looduskaitsega seotud asjaajamise lihtsustamine ametiasutustes. Samas nõutaks eelnõu kohaselt hoiualadel ka väikeehitiste ehitamise korral teatise esitamist ning plaanitaks keelata ulukifarmide tegevus.

Halduskoormuse vähendamise eesmärgil näeks eelnõu ette, et tulevikus saaks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku teha vaid Keskkonnaameti poolt kontrollitud ja keskkonnaregistrisse kantud liigiandmete põhjal. Täna selline nõue puudub, mistõttu võib sisuliselt igaüks ükskõik millise ala kohta kaitse alla võtmise ettepaneku teha. Samuti on plaanis kaotada riigi ostueesõigus looduskaitsealadel asuvate kinnisasjade müügi korral, põhjendusena on VTKs toodud võimaluse mittekasutamine ja vajaduse puudumine looduskaitselisest seisukohast.

Olulise muutusena hoiualadel maad omavate inimeste jaoks tuleks uue ettepaneku kohaselt ka väikeste ehitiste ehitamisel sellest Keskkonnaametile teada anda.

Eelnõu seaks samas ka uusi piiranguid. Hoiualadel võib täna ehitada kuni 20 m2 pindalaga ja kuni 5 m kõrgeid hooneid ilma Keskkonnaametit sellest teavitamata. Samas võib ka sedavõrd väikese mahuga tegevus tundlikke elupaiku hävitada ning VTK kohaselt avastataksegi igal aastal selliseid juhtumeid. Probleemide ennetamiseks soovitakse kehtestada ka väikeehitiste ehitamise eel Keskkonnaametile hoiuala teatise esitamise kohustus. Samuti kavandataks keelustada ulukifarmide (tarastatud looduslikud alad, kus kasvatatakse jahiloomi) tegevus. See on VTK kohaselt vajalik metsloomade vaba liikumise tagamiseks ja võõrliikide loodusesse pääsemise vältimiseks.

Lisaks eeltoodule muudetaks maaomanikele kättesaadavaks II kategooria liikide kasvu-ja elupaikade info, suurendataks juriidilise isiku karistusmäärasid LKS rikkumise eest ning tõstetaks summat, mille ulatuses on loomapidajal võimalik saada hüvitist kiskjakahjude ennetamiseks võetud meetmete eest.

Ministeeriumitel on VTK kooskõlastamiseks aega oktoobrini, seejärel alustab Keskkonnaministeerium eelnõu koostamist. Seaduse muudatused on esialgse kava kohaselt planeeritud jõustuma 2017. a kevadel.

Keskkonnaministeeriumi pressiteade

Eelnõu materjalid




VESI

Uue veeseaduse eelnõu saadeti taas kooskõlastusringile

Keskkonnaministeerium on ministeeriumitele ja huvigruppidele esitanud kooskõlastamiseks uue veeseaduse (VeeS) eelnõu. Esimene eelnõu versioon oli juba kahe aasta eest kooskõlastusringil, käsitlesime seda pikemalt 2014. a septembrikuu uudiskirjas. Tookord aga eelnõu takerdus, kiiremat vastuvõtmist vajavad muudatused viidi sisse kehtivasse veeseadusesse ning uus tervikversioon eelmise Riigikogu koosseisuni ei jõudnudki. Nüüd avaldatud uues seaduseeelnõus on üldjoontes lähtutud varasemast eelnõust, ent samas on sisse viidud mitu sisulist muudatust.

Ühe uuendusena muudetaks „heitvee“ mõistet selliselt, et selle mõiste alla ei kuuluks enam sademevesi, kaevandusvesi ja maaparandusvesi, kui ärajuhitava vee omadusi ei muudeta. Eelnõu kohaselt sätestataks sademe- ja kaevandusvee suhtes erinõuded, sh piirväärtused saasteainetele ja heitkogused. Täiesti uuena oleks erinormidega reguleeritud ka vesiviljelusest pärinev heitvesi. Mõningaid muudatusi on tehtud ka põllumehi puudutavates normides. Näiteks kaotaks uus eelnõu kehtiva piirangu, mille kohaselt võib põllumaa hektari kohta pidada kuni 2 loomühiku jagu loomi.

Uus eelnõu kaotaks vee erikasutusloa kohustuse mõningatele väiksematele veekasutajatele, eelkõige majapidamistele.

Senisega võrreldes leebemaks muudetaks vee erikasutusloaga seotud reegleid. Esiteks ei oleks vee erikasutusluba teatud juhtudel enam vaja, nt põhjavee ammutamisel oleks luba vajalik alles alates 10 m3-st ööpäevas või 150 m3-st kuus (hetkel kehtivaks piiriks on 5 m3 ööpäevas). Samuti lubataks eelnõu kohaselt ilma vee erikasutusloata isiklikust majapidamisest veekogusse juhtida kuni 1 m3 heitvett, seni oli sellise tegevuse puhul luba kohustuslik.

Mõningate väiksema mahu ja keskkonnariskiga tegevuste korral näeb uus eelnõu ette loakohustuse asemel tegevuse registreerimise kohutuse. Vastav registreering kujutab endast samuti luba, ent veeloast eristab seda avatud menetluse puudumine ning väiksem kaalutlusruum tegevuse registreerimise üle otsustamisel. Kuna ka tegevuse läbiviijalt küsitavate andmete hulk on väiksem, peaks registreerimine olema loamenetlusest oluliselt väiksema halduskoormusega.

Eelnõu kohaselt jõustuks seadus suuremas osas 2018. a alguses, mõningad põllumajandusega seotud sätted jõustuks hiljem.

Materjalid Eelnõude infosüsteemis





JÄÄTMED

Pakendiseaduse muutmise eelnõuga soovitakse vähendada kilekottide tarbimist

Keskkonnaministeeriumis on valminud pakendiseaduse muutmise eelnõu, millega plaanitakse vähendada kilekottide tarbimist. Eelnõuga võetaks Eesti õigusesse üle EL õhukeste plastkandekottide tarbimist reguleeriv direktiiv (EL) 2015/720, mida käsitlesime lühidalt ka oma 2014. a detsembrikuu uudiskirjas.

Muudatused võtavad sihikule õhukesed kilekotid, mida kasutatakse enamasti jaekaubanduses, kus need on kassades ja kaubalettide juures tasuta kättesaadavad. Selliste kilekottide äraviskamine saastab keskkonda ja toob kaasa mitmeid probleeme, nt ohustavad need veekogude ökosüsteeme ning on ohtlikud loomadele ja lindudele. Eelnõuga kehtestatavate meetmetega soovitakse nende kilekottide kasutust oluliselt vähendada.

Uued piirangud on vajalikud kilekottide kasutamise vähendamiseks, Eestis tuleb seda lähiaastatel vähendada ligi kaks korda

Tegemist on täiesti uute reeglitega, kuna kehtiv PakS ei käsitle plastkandekottide kasutamist. Eelnõu muudatustega seataks kilekottide tarbimisele mitmed piirangud. Näiteks ei tohiks eriti õhukesed kilekotid alates 1. juulist 2017 olla kassades tasuta kättesaadavad ning 1. jaanuarist 2018 tohib neid kasutada üksnes toiduhügieeni tagamiseks ja lahtise kauba esmaseks pakendamiseks. Eelnõuga seataks kauplejatele ka kohustus pakkuda tarbijale müügikohtades pakendamiseks plastkandekottide asemel muid võimalusi, nt paber-, võrk- ja riidekotid, alternatiivide valiku üle otsustab kaupmees.

Eelnõuga nähaks ette ka õhukeste plastkandekottide miinimumhinna kehtestamine keskkonnaministri määrusega (vahemikus 0,3-1 eurot). Nõue ei rakenduks eelpool nimetatud eriti õhukeste kilekottide kohta. Lisaks tuleks eelnõu kohaselt vältida oksüdantide toimel lagunevate kilekottide müüki, mida tarbija poolt peetakse ekslikult biolagunevateks kottideks, kuid mis kompostimise käigus lõplikult ei lagune. Nendest jäävad järele väikesed tükid, mis rikuvad komposti kvaliteeti ja keskkonda sattudes kujutavad ohtu loomadele ja lindudele. Lisaks eeltoodule tuleks enam kui 100 m2 suuruse pinnaga müügikohtade kohta pidada arvestust seal kasutatavate õhukeste ja eriti õhukeste kilekottide kohta ja esitada andmed pakendiregistrisse.

Kuigi eelnõuga piirataks oluliselt nii tarbijate kui kaupmeeste õigusi, on meetmed vajalikud tarbijakäitumise muutmiseks ning keskkonnamõju vähendamiseks. ELi eesmärk on vähendada kilekottide tarbimist 2019. aastaks alla 90 kilekoti inimese kohta aastas. Eestis 2015. aastal läbi viidud uuringu andmetel kasutab Eesti elanik aga aastas kuni 200 õhukest plastkandekotti.

Keskkonnaministeeriumi pressiteade

Eelnõu materjalid




KIIRGUS

Vabariigi Valitsuse 15.09.2016. a määrus nr 95 „Sekkumis- ja tegutsemistasemed ning hädaolukorrakiirituse piirmäär kiirgushädaolukorras“

Riigi Teatajas avaldatud määrus sätestab radioaktiivse kiirguse piirväärtused, mille ületamise korral tuleb võtta erinevaid meetmeid inimeste kaitseks. Tutvustasime määruse eelnõud juulikuu uudiskirjas, hiljem seda sisuliselt ei muudetud.


Vabariigi Valitsuse 15.09.2016. a määrus nr 96 „Radionukliidide väljaarvamistasemete tuletamise alused ja väljaarvamistasemed, millest väiksema väärtuse korral kiirgustegevusluba ei nõuta“

Riigi Teatajas avaldatud määrus sätestab, millistel juhtudel ei ole väikese ohuga kiirgustegevuse jaoks vaja kiirgusluba taotleda. Tutvustasime määruse eelnõud juulikuu uudiskirjas, hiljem seda sisuliselt ei muudetud.

Vabariigi Valitsuse 15.09.2016. a määrus nr 97 „Kiirgustöötaja ja elaniku efektiivdoosi ning silmaläätse, naha ja jäsemete ekvivalentdoosi piirmäärad“

Riigi Teatajas avaldatud määrus sätestab, kui suur on aastas lubatud kiirguse hulk, mida kiirgustöötajad ning tavakodanikud saada võivad. Tutvustasime määruse eelnõud juulikuu uudiskirjas, hiljem seda sisuliselt ei muudetud.





KALANDUS

Kalapüügieeskirja muudatused vähendaks püügivahendite silmasuurust ja muudaks piirangute kehtimisala


Augusti lõpus esitati kooskõlastamisringile kalapüügieeskirja muutmise eelnõu, mille eesmärgiks oleks teha muudatusi püügivahendite silmasuuruse ja piirangu kehtimisala osas.

Sisse viidavad muudatused oleksid järgnevad:

  • Jõemõrra kõrguse piirang (3,5 m) kehtiks edaspidi ainult merre suubuvatel jõgedel, sest teadlaste soovituse kohaselt kõrgemad mõrrad muudes siseveekogudes ohtlikud ei ole ja seetõttu ei ole ka piirang otstarbekas;

  • Edaspidi oleks räime- ja meritindipüügil kasutatava mõrra- ja kastmõrra lina silmasuurus vähemalt 20 mm (hetkel on 24 mm), välja arvatud mõrra päras, kus silma suurust ei piirata. Räime- ja meritindi püügivahendi puhul ei ole mõrra silmasuurus oluline. Suurem silmasuurus võib isegi olla kahjulik, sest kala kaotab suurel hulgal soomuseid ja hukkub.

Eelnõu kohane mõrra- ja kastmõrra lina silmasuuruse muutmine aitaks suurendada kalurite saaki, sest põhjustab vähem kalade hukkumist ning seeläbi suureneksid ka kalurite sissetulekud. Jõemõrra kõrguse piirangu muutmine võimaldaks kaluritel ka edaspidi kasutada samu mõrdu, mida nad on siiani kasutanud. Eelnõu peaks jõustuma 1. jaanuaril 2017. a.

Materjalid Eelnõude Infosüsteemis