Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus Märts 2023
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Telliskivi 60a/3, III k, 10412, Tallinn | k6k@k6k.ee   

Euroopa Kohus: metsamajandamiskavad ei tohi võimaldada kaitsealuste elupaikade ja liikide kahjustamist (C432/21)

Euroopa Kohus tegi 2. märtsil otsuse rikkumismenetluses Poola vastu, leides, et selle metsamajandamist reguleerivad sätted on liiga üldsõnalised ja võimaldavad teha erandeid loodusdirektiivi ja linnudirektiivi sätetest, mis ei ole aga kooskõlas EL õigusega. Samuti asus kohus seisukohale, et Poola rikub EL õigust, kuna ei võimalda keskkonnaorganisatsioonidel tõhusalt vaidlustada metsamajandamiskavade sisulist ja menetluslikku õiguspärasust. Metsamajandamisega seonduv on Euroopa Kohtu otsustes viimastel aastatel üha enam tähelepanu saanud, vt näiteks KÕKi 2022. a suvist uudiskirja või 2021. a märtsikuu uudiskirja.

Metsamajandamise regulatsiooni üldsõnalisus

Esiteks tõi Poolale rikkumismenetluse kaasa sellise sätte kehtestamine, mille kohaselt hea metsandustava nõuetele vastav metsa majandamine ei riku ühtegi linnudirektiivi ja loodusdirektiivi nõuetele vastavat looduskaitsealast sätet. Kõnealune hea metsandustava määrus on väga üldise sõnastusega, sh looma- ja taimeliikude kaitse nõuete erandite suhtes, ning ei näe kaitsealuste liikide avastamise korral ette ühtegi keeldu ega kohustust lõpetada nende leiukohtades metsatööd.

EL õigusest tulenevad liigikaitse nõuded keelavad kaitsealuse liigi isendite  igasuguse tahtliku püüdmise, tapmise, või häirimise või munade tahtliku hävitamise või korjamise. Euroopa Kohus on varasemalt selgitanud, et need nõuded kohalduvad ka metsamajandamisele (Föreningen Skydda Skogen, C473/19, C474/19, p 53). Kuigi EL õigus võimaldab teha sellest keelust erandeid, on Euroopa Kohus seisukohal, et „kriteeriumid, mille alusel liikmesriigid võivad teha erandeid selles direktiivis ette nähtud keeldudest, peavad kajastuma piisavalt selgetes ja täpsetes riigisisestes õigusnormides, kuna ülevõtmise täpsus on erakordselt oluline juhul, kus ühise [EL loodus]pärandi haldamine liikmesriikide territooriumidel on usaldatud vastavatele liikmesriikidele.“

Kohus toonitas, et kui liikmesriigi õiguse sätted, eelkõige eranditega seoses, on liiga üldised, ebaselged või omavahel vastuolus, siis ei kujuta see mitte ainult õiguskindluse põhimõtte rikkumist, vaid võib ka eksitada liidu direktiivi sätete rakendamise eest vastutavaid haldusasutusi selles, kuidas kaitsesüsteemi tuleb kohaldada.

Samuti oli Euroopa Kohtu sõnul probleemne see, et Poola metsamajanduse regulatsiooni nõuded kohalduvad üldiselt metsatööde suhtes sõltumata nende alade omadustest, kus neid töid tehakse. Järelikult sõltumata nende elupaikade ja liikide omadustest, mida need toimingud tõenäoliselt mõjutavad. Sellest järeldub kohtu sõnul, et nende nõuete järgimine ei saa tagada, et täidetakse konkreetsete elupaikade ja liikidega seotud eritingimusi, mis tulenevad loodusdirektiivi art 6 lg 1 ja 2 ning linnudirektiivi art 4 lg 1.

Kokkuvõttes asus Euroopa Kohus hea metsandustava määruse sätetega seoses seisukohale, et Poola on rikkunud loodusdirektiivi ja linnudirektiivi nõudeid.

Metsamajandamiskavade vaidlustatavus

Teiseks tõi Poolale rikkumismenetluse kaasa asjaolu, et Poola metsaseaduse kohaselt on selle metsamajanduskavadel üksnes asutusesisene iseloom, mistõttu pole Euroopa Komisjoni hinnangul keskkonnakaitseorganisatsioonide õigused tagatud. Seadus määratleb metsamajandamiskavad kui „konkreetse ala jaoks koostatud metsa majandamise alusdokument, mis sisaldab metsa seisundi kirjeldust ja hinnangut ning metsa majandamise eesmärke, ülesandeid ja tavasid“. Poola kõrgeim kohus on kinnitanud, et sellist kava heakskiitev akt ei ole haldusotsus. Seetõttu ei ole selle kava kehtestamine ka avalikkuse osalemist nõudev menetlus ning seda ei saa kohtus vaidlustada.

Euroopa Kohus asus seisukohale, et loodusdirektiivi ning Aarhusi konventsiooni sätted koostoimes panevad Poolale kohustuse tagada keskkonnaühendustele võimalus taotleda kohtult metsamajanduskavade sisulise ja vastuvõtmise menetlusliku õiguspärasuse tõhusat kontrollimist, kuna need kavad kuuluvad loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohaldamisalasse. Varasemalt on Euroopa Kohus selgitanud, et kõnealuse sätte alusel antud otsused, mida saab vaidlustada, võivad hõlmata loa andmise menetluses osalemise taotlust, kava või projekti poolt kaitsealale avaldatava keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kaalumist või kava või projekti poolt ala terviklikkuse ohustamise kohta keskkonnamõju hindamise käigus tehtud järelduste asjakohasust. Olenemata sellest, kas tegemist on iseseisvate või loaotsusesse integreeritud otsustega. Kohtu sõnul on keskkonnaühendustel õigus taotleda, et pädevad asutused kontrolliksid igal üksikjuhul, kas kavandataval tegevusel võib olla negatiivne mõju Natura kaitsealade kaitse-eesmärkidele.

Lõpetuseks selgitas kohus, et Aarhusi konventsiooniga ei ole kooskõlas see, kui asjast huvitatud üldsuse kohtusse pöördumisele on seatud tingimus, et õigusvastasest keskkonnakahjustusest on tekkinud kahjustus või kahju.

Kokkuvõttes asus Euroopa Kohus ka metsamajandamiskavade vaidlustatavuse küsimuses seisukohale, et Poola on rikkunud loodusdirektiivi koostoimes Aarhusi konventsiooniga.

KÕKi hinnang

Euroopa Kohtu seisukohad on olulised ka Eestis metsamajandamise planeerimisel ja raielubade andmisel.

Esiteks on riigiasutused (Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet) asunud seisukohale, et raielubade andmisel (metsateatise registreerimisel) ei ole keskkonnamõju hindamise algatamise kaalumine kohustuslik, kuna metsateatis ei ole käsitletav tegevusloana keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) tähenduses. Et Natura 2000 aladele avalduva mõju hindamist on Eesti kehtiva õiguse kohaselt võimalik teha üksnes keskkonnamõju hindamise raames, tähendab see, et raielubade andmisel ei hinnata nõuetekohaselt võimalikku mõju loodus- ja linnudirektiivi alusel kaitstavatele elupaikadele ega liikidele. Sel põhjusel algatas Euroopa Komisjon Eesti suhtes 2021. a ka rikkumismenetluse.

Teiseks on ka Eestis vaidluse all, kas RMK metsamajandamiskava on õigusliku iseloomu poolest haldusakt või RMK tööde planeerimiseks mõeldud siseakt. Vähemalt ühes kohtuasjas on Eesti kohtud jõudnud järeldusele, et kõrgendatud avaliku huviga alal (nn KAH-alal) metsatööde planeerimise kava on käsitletav haldustoiminguna ja on sellisena kohtus vaidlustatav (nn Ritsike-Palo juhtum, vt Tallinna ringkonnakohtu 13.07.22 määrus asjas 3-22-1220, p 13-14). Ringkonnakohus rõhutas selles lahendis aga, et ta ei võta seisukohta, kas halduskohtus peaks olema võimalik vaidlustada kõiki riigimetsa majandamiskavasid. Kõnealuse kava vaidlustamise õigus tulenes ennekõike sellest, et KAH-aladel näeb metsaseadus ette kogukonna kaasamise metsatööde planeerimisse (MS § 43 lg 9).

KÕKi hinnangul vajaksid nii raielubade andmise kui metsamajandamiskavade regulatsioon Eesti õiguses põhjalikumat ülevaatamist, kuna on ilmne, et Eesti kehtivad õigusaktid ei võimalda metsa majandamise planeerimisel avalikkusel tõhusalt osaleda ega ka metsa majandamise keskkonnamõju nõuetekohaselt hinnata.

 Euroopa Kohtu otsus C432/21