Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus Oktoober 2018
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Telliskivi 60a/3, III k, 10412, Tallinn | k6k@k6k.ee   

Riigikohus selgitas riikliku huvi ja planeeringuala määratlemist riigi eriplaneeringus

Vabariigi Valitsus algatas 12. mai 2017. a korraldusega nr 141 Viljandi ja Tartu maakonnas riigi eriplaneeringu puidurafineerimise tehase ja selle toimimiseks vajaliku taristu kavandamiseks. MTÜ Emajõe Kaitseks esitas 2017.a. sügisel kaebuse, milles palus tuvastada korralduse nr 141 õigusvastasuse ning keelata riigi eriplaneeringu menetluses edasiste toimingute tegemine. Halduskohus tagastas kaebuse, leides et riigi eriplaneeringu algatamine ja menetlus ei riku kaebaja õigusi. Samale seisukohale asusid ka Tallinna Ringkonnakohus ja Riigikohus korrates varasemat praktikat menetlustoimingute iseseisva vaidlustamisvõimaluste kohta.

Riigikohtu lahend on huvipakkuv eelkõige seetõttu, et kohus sisustas eriplaneeringu algatamise aluseks oleva suure riikliku huvi mõiste, selgitas eriplaneeringu algatamisel määratletud planeeringuala siduvust edasisele menetlusele ja käitaja kohustuse tähendust planeerimisel.

Riigikohus asus seisukohale, et planeerimisseaduse (PlanS) § 27 lg 1 kohane suur riiklik huvi saab esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Teisisõnu selgitas kohus, et eriplaneeringu algatamise aluseks olev suur riiklik huvi võib seisneda soovis vähendada kavandatava ehitise olulisi negatiivseid mõjusid üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Kohus ei täpsustanud siiski, milles seisnesid antud asjas kaitset vääriv üleriigilise tähtsusega avalik huvi ning oluline negatiivne mõju sellele.

Riigikohus asus seisukohale, et eriplaneeringu algatamise korralduses märgitud planeeringuala ei piira ehitise asukoha valikut üksnes selle alaga.

Teiseks asus Riigikohus seisukohale, et planeeringu algatamise korralduses märgitud esialgne teadaolev planeeringuala ei piira ehitise asukoha valikut üksnes selle alaga. PlanS §35 lg 2 kohaselt võivad menetlusse kaasatud isikud pakkuda ehitise asukohaks ka selliseid asukohti, mida eriplaneeringu lähteseisukohtades nimetatud pole. Riigikohus tõlgendas sätet selliselt, et alternatiivne asukoht võib paikneda ka väljaspool esialgselt määratletud planeeringuala. Vastasel juhul tekiks Riigikohtu hinnangul vastuolu asukohavaliku menetluse eesmärkidega, milleks on muuhulgas avalikkuse ja huvitatud isikute tõhus kaasamine otsustusprotsessi ning käitisele ka keskkonnakaalutluste seisukohast sobivaima asukoha leidmine.

Lõpetuseks selgitas kohus, et käitise asukoha valikul, samuti lubade andmisel, peab haldusorgan arvestama keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 18 lg 1, kuigi sätte on otsesõnu adresseeritud vaid käitajatele. Sätte kohaselt peab käitise asukoha valikul lähtuma eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid, eelkõige arvestades ala tundlikkust kavandatava tegevuse suhtes, kaugust elamupiirkonnast ning senist ja võimalikku sihtotstarvet. Sätte rakendamisel tuleb silmas pidada KeÜS §22 sätestatud mõistlikkuse põhimõtet, mille järgi tuleb kohustust rakendada niivõrd, kuivõrd seda saab mõistlikult eeldada. Kolleegiumi hinnangul nähtub KeÜS §18 lg 1, et keskkonnakaalutlustel on asukohavalikul oluline tähtsus ning seetõttu ei saa võimaliku asukohana välistada kohta, kus keskkonnahäiringud oleksid väiksemad, üksnes põhjusel, et sinna käitise rajamine oleks käitajale mõnevõrra kulukam või selle käitamisel saadav tulu väiksem.

Riigikohtu otsus nr 3-17-2132