Keskkonnaõigus
Foto: Silver GutmannKeskkonnaõigust mõistetakse üldjuhul kui õigusnormide kogumit, mille eesmärk on looduskeskkonna kaitse kahjulike mõjude eest. Tänapäevase keskkonnaõiguse sündi seostatakse 1960-ndate aastatega, kui arenenud riigid olid pidevast ebasäästlikust majandusarengust tuleneva keskkonnakahju tõttu sunnitud alustama looduskeskkonna kaitse põhjalikumat reguleerimist. Sellest ajast on keskkonnaõiguse kiirelt arenenud. Keskkonnaõiguse arengu puhul on kõige iseloomulikumaks järgmised aspektid:
- Keskkonda tuleb vaadata kui tervikut. Seetõttu on keskkonnaõiguses ebatavaliselt suur roll rahvusvahelistel konventsioonidel. Keskne osa rahvusvahelisest keskkonnaõigusest on keskkonnaõiguse printsiipidel. Kuna riikidel on kohati raske konkreetsetes meetmetes üksmeelele jõuda, on pandud paika kõigi poolt järgitavad põhimõtted. Keskkonnakaitsel on üks keskseid kohti ka Euroopa Liidu tegevustes.
- Esialgu keskendus keskkonnaõigus juba tekkinud kahjude hüvitamisele ja väga selgete otseste ohtude vältimisele ning regulatsioonid olid üles ehitatud sektoriaalselt (looduskeskkonna üksikute valdkondade kaupa). Alates 1980-ndatest on keskkonnaõiguse keskseks põhimõtteks tõusnud ettevaatusprintsiip, mis nõuab ka keskkonna suhtes ebaselgete tagajärgedega tegevustest hoidumist. Samuti on võetud suund reguleerida keskkonnaga seonduvat terviklikult, lisaks sektoriaalsetele regulatsioonidele luuakse üldiseid keskkonnaõiguse regulatsioone.
- Keskkonnaõiguses on üha olulisemaks nõuded avalikkuse kaasamise ja keskkonnamõjude hindamise kohta kui peamised eeldused õiglase keskkonnaotsuse tegemiseks.
- Keskkonnaõigus on laiaulatuslik ning sisaldab endas palju spetsiifilisi valdkondi. Kõige levinuma liigituse järgi jaotub keskkonnaõigus vertikaalseteks teemadeks, mis käsitlevad mingit konkreetset looduse või inimtegevuse valdkonda ning horisontaalseteks teemadeks, mille üldisem sisu kohaldub ühtmoodi kõigile vertikaalsetele valdkondadele.
Eesti keskkonnaõigust iseloomustab selle tihe seos Euroopa Liidu keskkonnaõigusega. Keskkonna kaitse ja kvaliteedi parandamise kõrge tase on Euroopa Ühenduse asutamislepingu art. 2 kohaselt üheks Euroopa Liidu keskseks ülesandeks. Euroopa Ühenduse asutamislepingus on ka eraldi keskkonnapeatükk, millele põhineb suur hulk sekundaarseid EL õigusakte (määruseid ja direktiive). Tegemist on ühe kõige põhjalikumalt reguleeritud valdkonnaga Euroopa Liidus, keskkonnaga seotud normid on tihti väga konkreetsed ning ranged. Eestil kui EL liikmesriigil on kohustus võtta direktiivid üle siseriiklikku õigusesse ning kohaldada otse kõiki määrusi; seetõttu on meie keskkonnaõiguse normide puhul suures osas tegemist EL õigusest üle võetud regulatsiooniga.
